Kuulen väga sageli inimestelt lugusid kunagistest kurbadest hetkedest klassiruumi ees, mis mõjutavad neid siiani. Esinemisolukorraga tekkiva ärevuse kui tunnete ja füüsiliste sümptomite kogum on niivõrd intensiivne, et raske on keskenduda.

Ärevust tundes muutume enesekriitiliseks ja teistele märkamatud esinemisviperused muutuvad meie peas andestamatuks veaks, küttes aina ärevust edasi. Kuigi esinemine on lihtsalt suhtlemine suurema-väiksema grupi inimestega, keskendume selektiivselt vaid negatiivsetele hetkedele. Nii saavadki meist inimesed, kes väldivad koosolekute juhtimist, meeskonna motiveerimist või mõnda teist esinemisolukorda.

Paradoksaalselt aitab just läbimõeldud harjutamine ja hirmu samm-sammuline vallutamine enim esinemisärevust maandada. Endise mikrofoni- ja hääleväristajana ning nüüdseks kogenud esineja ja koolitajana annan viis nõuannet, kuidas seda teha...