Margo Loor: Demokraatia ilma argumenteeritud aruteluta pole võimalik

21. november 2019, Marja Leisk, Kommentaarid: 0
Democracy is impossible without reasoned discussion
/Please scroll down for english/

Mõisted nagu “tõejärgsus” ja “valefakt” on saanud osaks igapäevasest keelekasutusest. Kuidas tugevate argumentide ja sisuka arutelu abil demokraatiat tugevada? Mõtteid jagas Eesti Väitlussetltsi asutajaliige ning SpeakSmart juhtivkoolitaja ja arendusjuht Margo Loor.

Üks paremaid viimastel aastatel kuuldud arutelusid leidis aset kevadel Tartus EASi ja ülikoolide koostöös korraldatud konverentsil “Asia Update”. Ühes paneeldiskussioonis osales pika karjääriga Rootsi diplomaat, endine Rootsi suursaadik Hiinas ja Mongoolias Lars Freden. Olles oma diplomaaditöö lõpusirgel, rääkis ta Hiinast väga ausate sõnadega. Kõrgetasemeline seltskond ruumis tõusis püsti ja plaksutas mitmel korral tema sõnavõttudele nii, nagu jazz-kontserdil elatakse kaasa muusikute soolodele. Mõned ruumis olnud Hiina esindajad protesteerisid omakorda valjuhäälselt.


Paljude muude asjade hulgas ütles ta, et Hiina kommunistlikul parteil oli olemas paljude aastakümnete peale ulatuv detailne plaan, kuidas Hiina maailmale avada ning inimesed ja ühiskond selleks ette valmistada. Kuid kui tegelikkuses avanemiseks läks, kulgesid sündmused oodatust oluliselt kiiremini ja tegelikult on tänane positsioon globaalsel tandril tulnud Hiinale ootamatult kiiresti ning nad ei ole veel valmis seda täielikult ära kasutama.

Arutelukultuur taasiseseisvumise algusaastatel

Võib aimata, et sarnane stsenaarium rullus maailmas lahti ka 1990ndate alguses, kui Nõukogude Liit ootamatult kiiresti lagunes ja paljud riigid iseseisvusid. Seda oli soovitud, selle suunas oli tegutsetud, aga kui see ühel hetkel väga kiiresti juhtus, ei olnud kellelgi käsiraamatut, kuidas endisi sotsialistlikke liiduvabariike demokraatia teele aidata.

Meile meeldib Eestis mõelda, et esimese vabariigi ajast oli demokraatlik ühiskonnakorraldus meile tuttav ja et 1991. aastal taastasime nii iseseisvuse kui ka demokraatia. Tegelikkuses oli demokraatia meie omariikluse alguses kõikuv ja kohati üsna suure küsimärgiga. Oleme tõmmanud suure võrdusmärgi vabaduse-iseseisvuse ja demokraatia vahele, aga tegelikult taastasime 1989. aastal pigem siiski omariikluse. Demokraatiat, eriti selle nüüdisaegses tähenduses, pidime hakkame otsast peale välja mõtlema ja käsiraamatut selleks ei olnud kellelgi meile ette anda.

Kodanike arutelu selle protsessi juures väga palju ei toimunud. Kuna koos omariikluse ja demokraatiaga saabus ka turumajandus ja väga paljudel kadus pind jalge alt, ei olnud kellelgi diskussiooniks lihtsalt aega. Tuli ise vaadata, kuidas soomlastega kooperatiiv püsti panna või rublad kilekotis, ühest pankrotti minevast pangast teise joosta. Kõigega oli kiire ja see mentaliteet kestab toonastes põlvkondades ja rahvuslikus alateadvuses tänaseni. Veel 2000ndate keskel räägiti nalja, et Läti Swedbanki inimesed ei saanud kellegagi uutest ideedest rääkida. Rootslastega rääkimisest polnud kasu, sest need arutasid siis veel aasta aega hiljem sama ideed eri koosolekutel ja eri tasemetel. Eestlastele ei saanud aga ideest rääkida, sest need ei hakanud üldse mingit arutelu pidama ja tulid järgmisel päeval tagasi töötava prototüübiga.

Kõigest hoolimata tehti 1990ndatel hämmastavalt palju õigeid otsuseid nii riiklikult kui ka meie teekonnale kaasaelavate toetajate poolt. Üks otsus selles pikas-pikas reas oli Avatud Ühiskonna Instituudi (Eestis nime all Avatud Eesti Fond) otsus õpetada siinsetele koolinoortele selgeks väitluskultuuri ja arutleva hariduse alused.


Demokraatlikus ühiskonnas peaks mõjule pääsema tugevam argument, mitte tugevama argument. Filosoof Jürgen Habermasi mõtte taga peitub õpetus sellest, kuidas ühiskondlikes aruteludes peaks määravaks saama mitte selle sõna, kellel on kõvem hääl, rohkem raha või võimu, vaid sisuliselt kvaliteetsem, paremini tõestatud argument.

Väitlusliikumine ja Arvamusfestival

Väitlusliikumine, mis Eestis 1994. aastal Avatud Eesti Fondi ja Tallinna Ülikooli (toonase Pedagoogikaülikooli) koostöös alguse sai, oli esimene ühiskondlik liikumine, mis argumendiõpetuse oma lipukirjaks tõstis ning sellealase hariduse andmise ja valvekoeraks olemisega tänaseni tegeleb. Kui 1990ndate keskel oli sõna “argument” eesti keeles vähe tuntud ja kitsalt kasutatud, siis 2010. aastaks jõudsime väitlusseltsi tegevuse tulemusena sinna, et argumendiõpetus sai kohustuslikuks osaks põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast.

Isegi kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal ei olnud enamikul rahvast mingit sisulist ettekujutust demokraatia toimimisest või enda rollist demokraatliku ühiskonna kodanikuna, siis 2013. aastaks, kui Paides toimus esimene Arvamusfestival, oli juba suur hulk inimesi, kes mõistsid arutelu keskset rolli demokraatias.


Arvamusfestivali tõi Eestisse Kristi Liiva, kes oli Rootsis kogenud sealse demokraatliku ühiskonna ühte olulist alustala Almedaleni festivali ning vaimustunud selle kvaliteetsetest aruteludest. Siin festivali käivitades said tema ja ta meeskond kohe teada, et arusaam arutelu väärtusest pole kaugeltki kõigini jõudnud, ka mitte sellises ühiskonna nurgakivis nagu meedia. Üks peamisi ajakirjanike ja paljude teiste küsimusi, millele kuus aastat tagasi tuli vastata, oli: “Aga mis kasu sellest arutelust on? Mis selle festivali tulemusena siis sünnib?” Kindlasti on ka praegu ümberringi palju neid 1990ndate ärategijate põlvkonna inimesi, kelle jaoks asjadest rääkimine ei ole väärtus. Oleme ringiga tagasi omaaegse Swedbanki nalja juures.

Nende kõrval on suur hulk teisi, kes on aru saanud, et demokraatia ilma sisulise, argumenteeritud aruteluta ei ole võimalik. Mõned on seda kogenud pikema demokraatia traditsiooniga riikides elades, mõned on tulnud väitlusliikumisest, mõned on sellest haridussüsteemis aru saanud. Meediaga on jätkuvalt probleeme, nagu ütles Rain Kooli pärast tänavust Arvamusfestivali Vikerraadio päevakommentaaris pealkirjaga “Arvamusfestival. Vigade parandus”, kuid kvaliteetsema arutelu tuuled on olenevalt kanalist puhumas sealgi.

Miks ei ole demokraatia võimalik ilma argumenteeritud aruteluta? Miks tekkisid läänemaailma antiiksetel lätetel koos ja kõrvuti Aristotelese õpetus argumendist ja demokraatlik valitsemisvorm? Demokraatia toetub arusaamisele, et ühiskondlikes otsustes ühte tõde ei ole. On erinevad konkureerivad tõed, mis on kokkuleppelised ja ajas muutuvad. Ja see kokkulepe sünnib kodanike argumenteeritud arutelus. Rohkem immigratsiooni ei ole parem kui vähem immigratsiooni. Rohkem riigi sekkumist eraellu ei ole halvem kui vähem riigi sekkumist. Patriotism on sama hea kui globalism. Kõik oleneb sellest, millistes väärtustes ühiskond on kokku leppinud ja milliseid eesmärke nende väärtuste piires saavutada soovitakse.

Miks on tõed erinevad?

Miks tõed on erinevad? Sest inimesed ja nende vajadused on erinevad. Enamik meist ei tahaks olla ühtemoodi riietatud, ühesuguse jutu ja mõtetega mass. Me tunnustame inimeste õigust vabalt mõelda, ennast määratleda ja ennast teostada. Variatiivsus kaitseb populatsioone looduses ja see kaitseb ühiskondi vähemuses olevate inimeste tagakiusamise eest.  

Liberaalne demokraatia ei ole enamuse türannia. Maksimaalselt kõikide huvidega arvestamiseks on oluline kuulata ära kõigi poolte argumendid ja nende valguses teha otsused, mis võimalikult suures ulatuses tagavad kõigi heaolu. Nende argumentide esilekerkimiseks ja analüüsiks on möödapääsmatu meedias, koosolekutel, vabaühendustes ja mujal ühiskondlike otsuste üle pidevalt arutleda.



Demokraatia ei ole kõige efektiivsem ühiskonnakorralduse vorm, sest korralikult argumenteeritud arutelu võtab aega. Need, kes teevad linnukese pärast kaasamise ja forsseerivad esimesena pähe tulnud lahenduse hästi kiire rakenduseni, ei käitu demokraatliku ühiskonna põhimõtete kohaselt. Karl Popper hoiatas meid, et ühiskonna peal ei tohi katsetada. Argumentide kaalumise teel peame hoolikalt läbi mõtlema ja otsustama, milline on kõigi jaoks parim lahendus enne, kui midagi teostama asume.

Ühise arutelu tulemusel sündinud otsused on ka kõige kvaliteetsemad otsused. Esiteks võtavad nad arvesse väga paljusid muutujaid, mis argumentide kaudu esile tuuakse ning mida üks liider või kildkond ei suudaks läbi mõelda. Veelgi olulisemana aga on inimesed motiveeritud ellu viima otsuseid, mille tegemises nad on saanud arutelu kaudu osaleda. Kui seadus on midagi, mille keegi kusagil on teinud ja mille mittetäitmise eest indiviidi karistatakse, siis täidetakse seda seni, kuni karistuse oht püsib. Kui politsei ei vaata, sõidetakse ikkagi 100-ga punase fooritule alt läbi. Seevastu seadused, mille loomisesse on inimesed kaasatud, kus nad on saanud osaleda ning kus nende huvisid on kuulda võetud ja arvestatud, saavad osaks indiviidide mõttemaailmast, neid täidetakse peaaegu loomulikuna ning nende täitmisele suunatakse või kutsutakse üles ka teisi.

Ühe tõe puudumist ei ole kerge taluda. Psühholoogiliselt lihtsam on mõelda, et see, mida ma usun, ongi õige, ja see, mida need teised usuvad, on väär. Igas ühiskonnas on suur hulk inimesi, kes ihalevad ühte selget tõde ja efektiivset isalikku kätt, mis seda tõde kehtestaks. Just seetõttu on arutlev haridus koolides ning pidev demokraatlike protsesside hoidmine ja arendamine hädavajalik, sest on palju jõude, mis liigutavad meid demokraatiast eemale. Harvardi ülikooli politoloogide Steven Levitsky and Daniel Ziblatti raamat “Kuidas demokraatiad surevad?” on sel teemal suurepärane lugemine.

Demokraatia täna

Iseseisvuse ja turumajanduse kohta saame Eestis selge ja kindla häälega öelda, et oleme kohal ja hoiame kurssi. Demokraatia puhul on välistelt tunnustelt kõik ammu paigas, aga kui vaadata inimeste hoiakuid ja käitumisi, siis ei ole demokraatia sugugi välja kujunenud ega juurdunud. Kõva käe ihalus, mustvalge tõe ootus, püüe liiga kiiresti ühiskondlikke muutuseid teostada ja palju muud, mis demokraatlikule ühiskonnale omane ei ole ja mida populistlikel poliitikutel on lihtne ära kasutada, on meil jätkuvalt levinud ning seetõttu varitsevad ka Eestit Poola ja Ungari ohud. Seal on avatud ja argumenteeritud arutelu kokku kuivanud ning sellega koos taandumas ka demokraatia.


Õnneks on meil Arvamusfestival, Teaduste Akadeemia ja nende “Kust sa tead?”, Eesti Väitlusselts, Avatud Eesti Fond ja paljud-paljud teised hoidmas ja arendamas edasi argumenteeritud arutelu kui demokraatliku ühiskonna hädavajalikku nurgakivi. Sellest veel olulisem on aga iga kodaniku panus argumenteeritud arutelu hoidmisesse oma peres ja kogukonnas. Tarkust ja kannatlikkust selleks meile kõigile!

Maailma kõnepäeva tähistatakse 15. märtsil ning selle raames kutsub SpeakSmart üles kõik märkama häid argumente enda ümber.

Artikkel ilmus Hea Kodanik demokraatiateemalises sügisnumbris.

--------------------------------------------------------------------------------------------

Democracy is impossible without reasoned discussion


 One of the best discussions I have heard in recent years was at the Asia Update conference organised by the Enterprise Estonia foundation and Estonian universities in Tartu this spring. Participating in one panel discussion was the veteran Swedish diplomat Lars Freden, former Swedish ambassador to China and Mongolia. Now at the end of his long diplomatic career, he spoke very openly about China. As he spoke, the distinguished audience repeatedly responded to his words with standing ovations, like cheering after a solo at a jazz concert. Some Chinese representatives in the room protested vocally. Among many other things, he said that the communist party had a detailed plan, spanning decades, for how to open China up to the world and prepare its people and society for this. But when actual steps were taken towards increasing openness, things happened much faster than expected, and China is still not yet ready to take full advantage of its current position on the global stage.



 I imagine that a similar scenario unfolded in the early 1990s as the Soviet Union collapsed with unexpected speed and many countries gained independence. This had been desired and worked towards, but when it suddenly happened, no one had a manual on how to help the former Soviet republics on their path from socialism to democracy.

 In Estonia, we like to think that we were already familiar with a democratic social order from the time of the first republic and that in 1991 we restored both our independence and democracy. In fact, however, Estonia's democracy during the interwar period of early statehood was volatile and at times rather questionable. We have tended to equate freedom and independence with democracy, but in reality it was only our statehood that we restored in 1989. Democracy, especially in its modern sense, had to be reinvented from scratch, and no one could hand us a blueprint on how to do that.

 Admittedly, this process did not involve much civic debate. With the arrival of a free market
economy, which accompanied statehood and democracy, many lost their footing and no one
had time for discussion. Everybody was out for themselves, seeking to set up a joint venture
with the Finns or rush their roubles from one failing bank to the next in a plastic bag. Everything had to be done fast and this mentality survives in the generations that emerged during that time and in the national subconscious to this day. In the mid-2000s, there was a joke that the Swedbank people in Latvia had no one to talk to about new ideas – talking to the Swedes was no good, as they would go away and discuss the idea in countless meetings at different levels. The Estonians were also not open to discussion, as they would be back the next day with a working prototype and the discussion would be over before it had even begun.

 Nevertheless, looking back to the 1990s, an amazing number of good decisions were made, both nationally and by the partners that supported us along the way. One good decision in this long list was made by the Open Society Foundation, or the Open Estonia Foundation as it is known here, when it resolved to teach Estonian schoolchildren the fundamentals of a culture of debate and discursive education. I happened to be one of those schoolchildren.



 In a democratic society, it should be the strongest argument rather than the argument of the strongest that wins. Behind this idea from the philosopher Jürgen Habermas lies a doctrine of how social debates should be decided not by those who speak the loudest or wield more money or power but those with the superior, better substantiated argument. The debating movement, initiated by the Open Estonia Foundation in collaboration with Tallinn University (then the Pedagogical University) in 1994, was the first social movement to make teaching argumentation its motto and continues to be an educator and watchdog in this area. While in the mid-1990s the word "argument" was little known and not widely used in Estonian, by 2010, as a result of the efforts of the Debating Society, argumentation was introduced as a compulsory subject in the basic and upper secondary school curriculum.

 So even though most people had no real idea of the functioning of democracy or their role as a citizen in a democratic society when Estonia first regained its independence, by 2013, as the first Opinion Festival was held in Paide, many already understood the central role of debate in democracy. The festival format was introduced in Estonia by Kristi Liiva, who had visited the Almedalen Festival, a pillar of democratic society in Sweden, and was fascinated by the high level of debating she had witnessed there. When she started the festival in Estonia, she and her team immediately learned that awareness of the value of debate was far from universal here. Not even among the press, a cornerstone of society. One of the main questions to which journalists and many others demanded an answer six years ago was this: "What use is the debate going to be? What will happen as a result of the festival?". I am sure there are still many people around that come from the 1990s generation of businessmen, for whom talking about things is not a value in itself. We have circled back to the old Swedbank joke.

 Alongside these people, however, there are many others, who have realised that democracy is impossible without meaningful, reasoned debate. Some of them have experienced this living in countries with a longer tradition of democracy. Others come from the debating movement. Yet others have been brought to this realisation by the general education system. While the media continues to struggle with this realisation, as Rain Kooli points out in an excellent opinion piece for Estonian Public Broadcasting (https://www.err.ee/971940/rain-kooli-arvamusfestival-vigade-parandus), the winds of change towards improved quality of discussion are felt even there, at least in some outlets.



 Why is democracy impossible without well-argued debate? Why did Aristotle's theory of
argumentation and the democratic form of government emerge together at the dawn of Western civilisation in the classical world? Democracy rests on the understanding that there is no absolute truth in social matters. There are different competing truths that are agreed on and change over time. These agreements are the result of reasoned discussions between citizens. More immigration is not better than less immigration. More state intervention in private life is not worse than less state intervention. Patriotism is as good as globalism. It all depends on what values a society has agreed on and what goals it want to achieve within those values.

 Why are there different truths? Because people are different and have different needs. Most of us would not like to be part of a mass that dress the same, talk the same and think the same. We recognise that people have the right to the freedom of thought, self-determination and personal fulfilment. Just as it protects populations in nature, variety also protects societies against the persecution of minorities.

 Liberal democracy is not the tyranny of the majority. To maximise everyone's interests, it is important to listen to the arguments of all stakeholders and to make decisions based on those arguments to ensure everyone's well-being. The only way for these arguments to emerge and be analysed is for social issues to be constantly discussed in the media, at meetings, by NGOs and elsewhere. Democracy is not the most efficient social order, because well-argued discussion takes time. Social inclusion merely for the sake of box ticking and rushed implementation of the first solution that comes to mind are not how a democratic society behaves. Karl Popper warned us against the dangers of social experimentation. By weighing up arguments, we need to think carefully and decide on the best solution for everyone before we start doing anything.

 Public discussion yields the best decisions. First, it considers a great many different variables, which are brought up in opposing arguments and could not possibly be thought through by a single leader or faction. More importantly, however, people are motivated to put into practice decisions they have been able to participate in making through discussion. If the law is something handed down by the powers that be and enforced with the threat of punishment, you only comply with it so long as the threat persists. When the police are not looking, you will still floor the accelerator and run a red. On the other hand, a law you have been involved in making, having your interests heard and considered, is part of your own outlook, which you abide by almost naturally and guide or encourage others to do so.



 The absence of one single truth is not easy to bear. It is psychologically easier to think that what I believe is right and what the others believe is wrong. There are many people in every society who crave one clear truth and a powerful paternal hand to impose that truth. This is why discursive education in schools and the consistent preservation and development of democratic processes are crucial, as there are many forces at play that seek to move us away from democracy. The recent book How Democracies Die by Harvard political scientists Steven Levitsky and Daniel Ziblatt is a wonderful piece of reading on this very subject.

 In regard to independence and the free market economy, Estonia can say with conviction that we are firmly on course. In terms of democracy, on the other hand, the external characteristics have long been there, but when it comes to people's attitudes and behaviour, democracy is by no means established or deeply rooted. The yearning for a firm hand, the expectation of black-and-white truths, rushed attempts to bring about social change and many other things that are alien to a democratic society and easily exploited by populist politicians continue to prevail in Estonia and leave us exposed to the threats faced by Poland and Hungary. In these countries, open and argumentative discussion has dried up, and with it, democracy is on the retreat.

 Fortunately for us, we have the Opinion Festival, the Estonian Research Council with its "How Do You Know That?"; initiative (a campaign similar to Hur vet du det? in Sweden and Ask for Evidence in the UK), the Estonian Debating Society, the Open Estonia Foundation and many others maintaining and furthering reasoned discussion as a vital pillar of a democratic society. What is more important, however, is that each citizen can help keep reasoned discussion alive in their family and community. I wish everyone wisdom and patience for this.

This article was published in the autumn issue of Hea Kodanik; 


Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: