Andero Uusberg: Kaalutlev ja vaistlik mõtlemine

15. aprill 2012, Helina Loor, Kommentaarid: 0
Miks vajavad inimesed kaalutlevat ja miks vaistlikku mõtlemisrežiimi, mille poolest need erinevad ning kumb neist on parem?
Sedalaadi küsimused on paelunud psühholooge alates aferist Freudist kuni nobelist Kahnemanini. Kaht erinevat mõtlemisrežiimi on tähistatud terve rea mõistepaaridega nagu kiire ja aeglane, alateadlik ja teadlik, automaatne ja kontrollitud, implitsiitne ja eksplitsiitne jt. Selles kirjatükis on kasutatud üldisemaid termineid nagu „vaistlik“ ja „kaalutlev“, et anda edasi erinevate käsitluste ühisosa. Mõelge hetkeks mõnele tööülesandele, mis teil hästi välja tuleb. Kuidas te seda sooritate? Meenutage võrdluseks, kuidas lähenesite samale ülesandele, kui olite algaja. Milliseid muutusi märkate? Ilmselt eristate praegu paremini olulist ebaolulisest, lahendate kiiremini probleeme ja toetute julgemalt kõhutundele. Kõik need erinevused viitavad sellele, et kasutate nüüd, eksperdina, teistsugust mõtlemisrežiimi kui algajana. Algaja või üldisemalt uue ja tähtsa olukorraga silmitsi seisja mõtlemises domineerib kaalutlev režiim. Näiteks kui värbame vastutusrikkasse ametisse töötajat, püüame olla tähelepanelikud ning kõiki olulisi tegureid teadvustada ja arvesse võtta. Selline mõtlemine nõuab aega ja väsitab. Seevastu tuttavat, lihtsat või ebaolulist ülesannet saab lahendada ka vaistlikult mõeldes. Kui näiteks suvepäevade korraldaja pakub välja kaks võimalikku õhtujuhti, võime südamerahuga valida tuntuma, jättes muud omadused võrdlemata.

Vaist kui ökonoomne alternatiiv kaalutlemisele 
Kahe mõtlemisrežiimi vajalikkust aitab mõista väike sissevaade otsustamise psühholoogiasse. Vaatleme näiteks küsimust, kuidas valida uut mobiiltelefoni. Tõeliselt läbimõeldud otsuse langetamiseks peaks esmalt välja selgitama kõik telefone eristavad tunnused. Seejärel tuleks endale selgeks teha iga omaduse suhteline olulisus (aku kestvus on ilmselt tähtsam kui nimemälu maht). Lõpuks jääb üle hinnata (eelistatult numbriliselt) iga turul pakutava mudeli kõiki omadusi, korrutada antud hinded olulisuse kaaludega, tulemused summeerida ja parim valik ongi käes! Just selline on maksimaalselt kaalutletud otsustamise universaalne skeem. Kui te päris niimoodi oma viimast mobiiltelefoni ei valinud, mõistate hästi, miks kaalutlemisele on tarvis alternatiivi. Kõiki elus ettejuhtuvaid otsuseid ei ole lihtsalt otstarbekas nõnda põhjalikult vaagida. Mida täna selga panna? Kus ja kellega lõunatada? Millise telekanali saatel õhtu veeta? Et säästa aega ja energiat, on evolutsioon meid varustanud ökonoomsemate otsustamismehhanismidega, mida nimetan vaistlikeks. Näiteks usaldame mobiiltelefoni ja muid tooteid valides tunnet, mida tekitab kaubamärk, või nõuannet, mille oleme saanud kolleegilt või „miljonitelt tarbijatelt“. Selliseid otsustamist lihtsustavaid rusikareegleid nimetatakse psühholoogias heuristikuteks. Mõned heuristikud on kaasasündinud, näiteks kipume keskmisest enam usaldama ilusaid inimesi. Enamik rusikareegleid on aga elu jooksul külge jäänud, näiteks erinevaid inimgruppe puudutavad stereotüübid. Vahel kasutame heuristikuid teadlikult, enamasti aga automaatselt. Nagu vilunud autojuht ei adu suunatule sisselülitamist, ei pruugi me märgata, millisele heuristikule parajasti tugineme. Siinkohal on hea tagasi pöörduda artikli alguse juurde. Kas suudate sõnastada heuristikuid, mida kasutate oma ekspertiisivaldkonnas? Ekspertide otsustamisharjumuste analüüsist võivad välja kasvada arvestatavad juhtimisvõtted. Näiteks võrdlesid Müncheni tehnikaülikooli uurijad meetodeid, millega ennustada kliendi lojaalsust. Paljud suurettevõtted kasutavad spetsiaalseid algoritme, mis võtavad arvesse kümneid kliendiandmebaasis sisalduvaid infokilde (ehk langetavad ülimalt kaalutletud otsuseid). Selgub aga, et samaväärseid ennustusi lubab teha ka üks lihtne reegel – püsiklient on see, kelle viimane ost jääb teatud perioodi sisse. Sisuliselt on tegemist heuristikuga, mis taandab ülikeerulise probleemi ühele lihtsale küsimusele. Konkreetne ajavahemik sõltub mõistagi valdkonnast, kuid õige perioodi äratabamisel jagab see heuristik kliendibaasi püsi- ja juhuklientideks vähemalt sama usaldusväärselt, kui uuringutele tuginevad algoritmid.

Mõtlemisrežiimid ja ratsionaalsus 
Mitte alati ei ole vaistliku režiimi tulemused kaalutlemisega nii võrdväärsed. Vaistliku mõtlemisega võidetud ökonoomsuse arvelt suureneb irratsionaalsuse risk. Näiteks võime läbi mängida ühe Amos Tversky ja Daniel Kahnemani katsetest. Kujutlege, et olete Tallinnas Viru keskuses välja valinud 15 € maksva raamatu, kui saate teada, et sama raamat on Kristiine keskuses saadaval 10 € eest. Kas ostaksite raamatu endiselt Virust? Nüüd aga tehke sama mõttemäng läbi riideesemega, mis kesklinnas maksab 125 € ja Kristiines 120 €. Kas jätaksite ka rõiva Virust ostmata? Tversky ja Kahnemani katseisikutest olid 5 € säästmiseks nõus poodi vahetama tervelt kaks kolmandikku raamatuostjatest, kuid vähem kui kolmandik rõivaostjatest. Selline erinevus ei saa olla muud kui irratsionaalne, kuna kokkuhoitav summa on mõlemal juhul identne. Seejuures pärineb irratsionaalsus justnimelt vaistlikult tasandilt, kuna tõsimeeli (kaalutlevalt) ei pea keegi 5 € raamatupoes suuremaks rahaks kui rõivapoes. Vaistlikult tajume aga erinevust, kuna osakaaludega arveldades aitab poevahetus raamatu hinnast kokku hoida terve kolmandiku, kuid rõiva hinnast vaid 4%. Vaistliku režiimi irratsionaalsusel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Näiteks meelemürgid, mängupõrgud ja SMS-laenud oleks kahjutud, kui inimesed suudaks alati ratsionaalselt käituda. Samuti oleks sellises utoopias esindusdemokraatia alati tõsiseltvõetav ning aktsiahinnad peegeldaks ettevõtete tõelist väärtust. Kahjuks sunnivad erinevad vaistlikud mehhanismid inimesi neis valdkondades aeg-ajalt irratsionaalsusele. Samas ei tohiks vaistlikku režiimi irratsionaalsusega päriselt võrdsustada. Näiteks ülaldemonstreeritud harjumus mõelda osakaaludes on paljudes – isegi enamikes – olukordades täiesti põhjendatud. Väljaspool kavalalt konstrueeritud katset on kolmandikuni ulatuv soodustus üsna kindlasti ka objektiivselt rohkem väärt kui neljaprotsendiline. Seega viivad vaistlikud mehhanismid enamasti ratsionaalse vastuseni, kuigi võivad piirsituatsioonides ka alt vedada. Nagu iga riski, saab ka vaistliku mõtlemisega kaasnevat irratsionaalsuse ohtu juhtida. Kuna kaalutlev mõtlemisrežiim on meis kõigis olemas, aitab selle aktiviseerimine otsuseid ja käitumist ratsionaalsetena hoida. Konkreetsemalt tuleks hoolitseda, et otsustajatel oleks nii võimalus kui ka vajadus oma mõtlemisse süveneda. Näiteks ühes paljudest Richard Petty ja John Cacioppo uurimisrühma katsest pidid osalejad kujundama seisukoha vaidlusaluses küsimuses kas üksinda või mitmekesi. Kuna rühmas vastutus hajub, sundis vaid üksinda otsustamine osalejaid teemasse süvenema. Eksperimendi tulemused näitasid, et kui süvenenud katseisikud lasid end mõjutada vaid kvaliteetsetest argumentidest, siis rühmaotsused sõltusid pigem perifeersetest mõjuteguritest nagu näiteks sõnumi allika omadused. Aastate jooksul on paljud sarnased katsed tõestanud, et süvenemine on üsna universaalne vaktsiin irratsionaalsuse vastu. Selles lühikeses ülevaates oleme näinud, kuidas mõtlemises eristuvad kaks režiimi. Kaalutlemine tagab ratsionaalsuse ja paindlikkuse tähtsates ja keerukates küsimustes. Vaist seevastu lubab otsustada kiiresti ja automaatselt. Kuigi erinevalt kaalutlemisest võib vaist viia irratsionaalse tegutsemiseni, ei tasu alahinnata vaistu rolli ekspertsuse tekkes.

Autorist Andero Uusberg on Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia teadur ja doktorant. Oma uurimistöös vaatleb Andero afektiivsete seisundite neurokorrelaate nii isiksuse kui ka otsustamise psühholoogia kontekstis. Lisaks arendab ta loengukursust mõjutamispsühholoogiast ning uurib eksperimentaalpsühholoogia praktilisi rakendusvõimalusi. Artikkel ilmus ajakirjas Liidrite Lood aprillinumbris 2012
Sildid:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: