Andero Uusberg: Kehakeel - kas seda tasub uskuda?

15. jaanuar 2013, Helina Loor, Kommentaarid: 0
Ilmselt olete te kuulnud väidet, et kehakeel räägib palju rohkem kui sõnad. Kui tähtsat rolli mängib kehakeel tegelikkuses teise inimese mõistmisel või mõjutamisel, kirjutab TÜ eksperimentaalpsühholoogia teadur ja doktorant Andero Uusberg.
Ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule, jaanuar 2013, lk 32-34

Öeldakse, et inimesed edastavad endast infot näoväljenduste abil 55%, hääletooniga 38% ja sõnadega vaid 7%. Iseenesest paistab see ahvatlevalt konkreetne formuleering. Eriti kui arvestada, et numbrid pärinevad sotsiaalpsühholoog Albert Mehrabiani 1967. aastal avaldatud  teadustööst. Sellegipoolest on see väide vale. Probleem on selles, et oma töös uuris Mehrabian erinevate suhtluskanalite rolli ainult üht tüüpi olukorras - siis kui tajutakse kõneleja suhtumist.

Tõepoolest, väsinud klienditeenindaja näost võib vahel sõbralikele sõnadele vaatamata selgelt välja lugeda, et parema meelega teeks ta midagi muud ja viibiks mujal. Kuivõrd kehtib see aga muudes olukordades?

Mehrabian esitas oma katset tehes California Ülikooli naisüliõpilastele helisalvestusi, millel võis kuulda naisterahvast lausumas sõnu “kallis“ ja “aitäh“ või “ära tee” ja “kohutav”. Neid positiivse või negatiivse tähendusega sõnu esitati kahes tingimuses - kord sooja ja sõbraliku ning kord külma ja häiritud hääletooniga. Katseisiku ülesandeks oli kuuldu põhjal hinnata, kuidas helilindil kõneleja oma vestluspartnerisse suhtub. Selgus, et vastajate otsuseid mõjutas hääl hoopis enam kui sõna. Ehk täpsemalt - sooja hääletooniga lausutud sõnad jätsid mulje positiivsest suhtumisest isegi juhul, kui öeldu sisuks oli midagi täiesti negatiivset.

Hiljem korraldas Mehrabian sarnase katse, kus varieeris nii hääletooni kui emotsioonide näoväljendusi ning kurikuulsaks saanud numbrid olidki käes.

Pole vaja erilist eksperimentaalpsühholoogia väljaõpet, et näha vastuolu tehtud katse ja saadud tulemuste vahel. Vahel võib üksik katse tõepoolest paljastada üldkehtiva seaduspära. Antud eksperiment seda siiski ei teinud.

Kehakeel on siiski väga oluline

Juba 1979. aastal näitas Timothy Hegstrom, et Mehrabiani meetodeid vaid veidi muutes varieerusid näoväljenduste, hääle ja sõnade osatähtsused täiesti juhuslikult 1% ja 49% vahel. Seega tegelikult võib isegi üht tüüpi olukordades olla suhtluskanalite roll väga erinev. Täiesti jabur on aga Mehrabiani numbreid üldistada kõigisse situatsioonidesse. Matemaatikaõpetajal oleks keeruline kehastada valemeid pantomiimiga ja advokaadil veenda kohtunikku põnevate häälitsustega.

Kuid kehakeel on lisaks verbaalsele suhtlemisele siiski tõepoolest oluline suhtluskomponent.  Kuidas ja miks kehakeel toimib, näitavad viimaste aastakümnete uuringud bioloogilise liikumise taju ja empaatia valdkonnas. Kehakeeleks võib üldistatult nimetada kõikvõimalikke keha, näo või hääle abil edastatavaid sõnumeid, mille tähendus pole kokkuleppeline (seega jäävad välja õpitud žestid nagu püstine pöial või mõni muu sõrm).

Empaatias mängivad olulist rolli kehakeele põhjal automaatselt tekkivad aimdused teiste inimeste sisemiste seisundite kohta. Nende aimduste üks allikaid on meie ajju talletunud seosed iseenda seesmiste seisundite ja väliste liigutuste vahel.

Näiteks olete te elus tuhandeid kordi pannud käsi rinnale risti, kui tunnete kerget ebamugavust. Kui näete nüüd kedagi käsi ristamas, siis talletunud seos aktiveerub ja te tunnete teadvustamata tasandil ära, missugune seisund sellist liigutust teis endas harilikult esile kutsub. Nii oletegi astunud sammu empaatilise mõistmise suunas.

Veel täpsemalt on paljud autorid seisukohal, et liigutuse ja seisundi seose käivitumisel tekib äratundmine, mis seisneb selles, et kõnealune liigutus virtuaalselt läbi liigutusi juhtivates ajukeskustes. Ehk lihtsamini öeldes - kui ma näen kedagi naeratamas, simuleeritakse mu ajus sama näeoväljenduse tekitamist ja just seeläbi tunnengi ära, mis emotsioon naeratust esile kutsub.

/.../

Kuidas kehakeelt kasutada?

Praktiline psühholoogia kubiseb erinevatest nõuannetest, kuidas kehakeelt kasu saamiseks teadlikult rakendada. Ühelt poolt soovitatakse keha abil teatud signaale saata ning teiselt poolt teiste kehakeelt lugeda.

Tõepoolest, ka teadustööd on vahel kinnitanud kehakeele mõjujõudu. Näiteks avastasid Tanya Chartrand ja John Bargh 1999. aastal, et kui omavahel vestlevad kaks heas suhtes olevat inimest, kipuvad nad täiesti teadvustamatult teineteise näoväljendusi, liigutusi ja manerisme jäljendama (proovige seda ka enda juures tähele panna!). Hiljem on selgunud, et see kameeleoni efektiks nimetatud fenomen ei ole mitte ainult hea suhte sümptom vaid üks selle põhjustest. Paljud uurimused on näidanud, et jäljendamise sihipärane kasutamine näiteks läbirääkimistel võib tõesti parandada osapooltevahelisi suhteid ja aidata seeläbi saavutada ka paremaid tulemusi.

Hiljuti on sellesse pilti lisandunud aga veel üks oluline kild – strateegilise jäljendamise positiivne mõju muutub kiiresti negatiivseks, kui teie partner saab teadlikuks teie tegevuse varjatud taotlusest teda mõjutada. Selles avastuses peitub minu meelest sügav sõnum kehakeelt puudutava praktilise psühholoogia jaoks.

Kehakeel paistab ahvatlev mõjutusvahend, kuna selle signaalid võetakse vastu teadvustamatul ja seega kontrollimatul tasandil. Kas poleks tore selle abil inimesi täiesti märkamatult suunata ja mõjutada? Lisaks eetilise küsitavusele on see ahvatlus aga lihtsalt petlik. Kehakeele abil manipuleerimine on väga riskantne, sest sõnumite saatmine on selles keeles täpselt sama automaatne protsess kui nende vastuvõtmine.

Isegi siis, kui te õpiksite kontrollima osa oma kehakeelest (näiteks partneri jäljendamist), on väga keeruline kontrollida kõike - tagada et teie hääletoon, kõne laad, näoväljendused, poosid, žestid ja kõik nende muutused oleksid loomulikud ega reedaks manipulatiivset suhtumist vestluspaartnerisse.

Seega on minu soovitus kehakeelt vähem ära kasutada ja rohkem aukartusega imetleda, millise märkamatu, paratamatu ja sundimatu suhtlussüsteemiga evolutsioon on meid varustanud.

Artikkel täismahus on kättesaadav ajakirjas "Psühholoogia Sinule" (01.2013)

Mehrabiani uuringu tulemuste kokkuvõte on loetav siit.


Sildid:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: