Margo Loor: Killer-kontsadega meestele varba peale

13. mai 2014, margo.loor, Kommentaarid: 0
Rüütelkonna hoones toimus möödunud nädalal naiste hääle kuuldavamaks tegemise teemal sisukas kahetunnine arutelu, mille kõik kolm osalejat esitasid huvitavaid ja argumenteeritud seisukohti. Kokkuvõtte arutelust pani kirja Margo Loor.

Arutelu Rüütelkonna hoones: Olga Sõtnik, Marianne Mikko ja Yoko Alender Foto: Margo Loor

Eelmisel nädalal Rüütelkonna hoones toimunud arutelul vahetasid Yoko Alender (IRL), Marianne Mikko (SDE) ja Olga Sõtnik (KE) mõtteid sellest, kuidas muuta naiste hääl ühiskonnas kuuldavamaks. Ürituse tavapärase alustamise asemel näitas Väitluskoolituse moderaator Sten-Andreas Ehrlich The Daily Show klippi, kus John Stewart sarjab naisjuhte emotsionaalsuse ja edevuse eest, samal ajal kui tema selja taga ekraanil on pisaraid valavad meespoliitikud ja ennast meigipeeglite eest siluvad meessaatejuhid.

Kas peaministriks võib tõesti saada ka mees?

Tänast Eesti olukorda kirjeldades näevad kõik kolm osalejat arenguvajadusi. Kõige kriitilisem on Mikko, kes kergitab arusaamatusest kulme, kirjeldades, kuidas Eesti elanikkonnast 54 protsenti on naised, kuid riigikogus on neid vaid 20 protsenti. Tema sõnul on tegemist suure ühiskondliku raiskamisega, kuna naised on samal ajal meestest haritumad (17 protsenti rohkem kõrgharidust), aga ei rakenda oma haridust ning seega ei tooda tagasi ühiskondlikke ressursse.

«Me ei ole isegi 20. sajandis oma soolise võrdõiguslikkuse osas, meil on siin ikka veel 19. sajand. Naise kuvand on kleidikesega lilli noppiv koduperenaine,» on Mikko sarkastiline. Lisaks jutustab ta loo sellest, kuidas tema Norra tuttava poeg küsinud kord, et kas peaminister võib tõesti olla ka mees? Kuigi ka tänane Norra peaminister on naine, käis jutt ilmselt 80-ndatel ja 90-ndatel pikalt Norrat juhtinud Gro Harlem Brundtlandi valitsusaja kohta.

Võrdõiguslikkuse voliniku töö Eestis on täna suuremas osas rahastatud Norra Kuningriigi poolt. EASi uues nõukogus on seitsmest liikmest vaid üks naine. Ja kui Eestil tuli esitada seisukoht Euroopas kavandatud börsiettevõtete nõukogude sookvoodi osas, siis olime me üks üheksast liikmesriigist, kus see mõte Euroopa Liidu asjade komisjonis, tõsi – pärast tuliseid debatte, maha hääletati. Nii loetlevad arutelus osalevad daamid järjest Eesti tänaste probleemide ilminguid.

Pipit lugedes identifitseerid Pipiga, aga täiskasvanuna käitud Annikana

Edasi liigub arutelu eeskujude juurde. Yoko Alender räägib, et täna ei näe Eesti tüdrukud kindlasti piisavalt juhtivatel kohtadel eeskujusid ei äris ega poliitikas, aga just eeskujudest kõik algab. Seega tuleb nii kodus kui hariduses pöörata eeskujudele suurt tähelepanu. Olga Sõtnik toob seepeale välja, et täna on meil alushariduses õpetajad ainult naised, üldhariduskoolis valdavalt naised, aga ülikoolis on juba meesprofessorid ülekaalus. «You cannot be, what you cannot see,» (Sa ei saa olla see, mida sa näha ei oska) lausub ta seepeale inglise keeles ja lisab, et loodetavasti toimivad ka rahvusvahelised näited, kui oma riigist vähem eeskujusid leida on. «Mina usun, et järgmine USA president on naine. Äkki järgmine Google juht ka,» on Sõtnik lootusrikas. Mikko lisab, et pärismaailma kõrval mõjutab täiskasvanuea käitumist kindlasti ka ilukirjandus, sealhulgas lasteraamatud ja toob välja Pipi paradoksi.

Eraldi teemana tõusetub ka naiste kuvand meedias. Publikust tulnud ettepanekut, et mängufilmid, mille stsenaarium Bechdeli testi[1] ei läbi, edaspidi Kultuurkapitali rahast ilma jätta, täies mahus keegi ei toeta, aga näiteks naiste võrdset kuvandit toetavatele filmidele rohkem raha andmine leiab juba heakskiitu. Mikko kritiseerib veel ERRi hiljutise otsuse eest kajastada ajaloolist Eestimaa VI Naiste Kongressi Aktuaalse Kaamera lõpus 30-sekundilise intervjuudeta klipina.

Publikust kostub seepeale, et naised ehk tahavadki meediast lugeda eelkõige ilu- ja armunippe, kuna netiportaalides, kus automaatselt liiguvad ettepoole rohkem klikke saavad lood, on ilu- ja armunipid alati kõrgel kohal. Yoko Alender vastab, et arvuti ei loe eraldi meeste ja naiste klikke, nii et pole alust arvata, justkui loeks armunippe eelkõige naised. Sellises meeste- ja naisteteemade eristamises näebki ta ohtlikku ja lammutamist vajavat ühiskondlikku stereotüüpi, mis algab juba lasteaiast ja mänguasjapoodidest, kus tüdruk, kellest võiks tulevikus saada geniaalne autodisainer või kaitseminister, on sunnitud mängima roosas kleidis nukkudega. «Naised ei pruugi olla emotsionaalsemad ja pehmemad. Iga inimene peab saama soost olenemata valida, millega ta tegeleb ja mis teema teda huvitab,» võtab ta teemabloki kokku.

Ettevõtted, kus naised on nõukogus, on 10 protsenti kasumlikumad

Miks siis ikkagi püüelda ühiskonnas sugude võrdõiguslikkuse poole? Alustuseks toob Marianne Mikko üldprintsiibina välja, et see on ühiskonnas kokkulepitud põhiõigus, mis peaks olema tagatud ilma, et naine võrdse kohtlemise pärast eraldi võitlema peaks.

Edasi lähevad põhjused konkreetsemaks. Esmalt mainitakse uuesti, et naised on nii Eestis, Euroopas kui maailmas kõrgemalt haritud kui mehed. Ühiskond kulutab hariduse andmisele ressursse, samas hoiab oma kõrgemalt haritud liikmed hiljem nii äri-, poliitilistest- kui akadeemilistest otsustest eemal. Kõik kolm arutelus osalejat nõustuvad, et siin on tegemist irratsionaalse ja raiskava olukorraga.

Teine oluline põhjus on see, et sooliselt tasakaalustatud otsustuskogud teevad lihtsalt paremaid otsuseid. Yoko Alender ei viita küll kohapeal konkreetsele uuringule, kuid toob välja, et maailmas on kinnitust leidnud 10 protsenti kõrgem kasumlikkus ettevõtetes, kus naised on nõukogus võrreldes ettevõtetega, kus on ainult meestest koosnev nõukogu. Andmete kontrollimisel selgub, et mitte ainult ei kasva kasumlikkus[2], vaid et sooliselt tasakaalustatud nõukogud teevad ka paremaid otsuseid ühinemiste ja ülevõtmiste puhul[3] ning et selliste ettevõtete aktsiahind ja turuväärtus on kõrgemad[4].

Killer-kontsad jalga ja astud Ligile varba peale

Moderaator Sten-Andreas Ehrlich juhib arutelu edasi lahenduste suunas ja uurib, et mida tuleks Eestis ette võtta, et mehed ja naised võrdsemas positsioonis oleks.

«Kõigepealt on vajalik selleteemaline avalik arutelu ehk probleemi teadvustamine,» alustab Alender. «See on praegu olnud meil küll väga pinnapealne. Õpime ühiskonnana ja igaüks eraldi nägema, kuidas me soostereotüüpe taastoodame. Seejärel on oluline saada emotsioonid maha ja analüüsida faktipõhiselt sugude tänaseid ja soovitud rolle ühiskonnas.»

Teadlikkust peetakse oluliseks nii ühiskonnas üldiselt, kui ka kitsamates ringkondades. Olga Sõtnik toob välja, et erakonnad saavad omalt poolt palju ära teha naiste positsiooni parandamiseks. Jutuks tulevad nii triibulised valimisnimekirjad, kus mees- ja naiskandidaadid on vaheldumisi esitatud, kui üldisemalt naisliikmete toetamine. Tema arvates võiks näiteks triibuliste nimekirjadega erakonnad saada suuremat riigipoolset toetust, et premeerida neid võrdse kohtlemise eest.

Eraldi naiserakondade vajalikkusesse ükski arutelul osaleja ei usu, kuigi Mikko spekuleerib, et Kristiina Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakond on selles suunas liikumas. Pigem nähakse eeskujuna Euroopa Liidu toimimist, kus eesmärgiks on, et kõik vastuvõetud dokumendid ja poliitikad sisaldavad soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi.

Marianne Mikko näeb suuri vajakajäämisi ka valitsusjuhtide mõttemallis: «Ma küll ei häbene siinkohal pilkenoolt Jürgen Ligi suunas heitmast. Ligi peab palgalõhet ja võrdõiguslikkust hullude feministide teemaks. Rahandusministrina võiks ta fakte kontrollida ja näha, et see pole nii. Riigi tulud suureneksid, kui meil oleks sugude võrdõiguslikkus tagatud.»

Ettevõtete puhul toob Sõtnik välja, et ei pea kohe eraettevõtetest alustama. Riigile kuulub mitmeid väga suuri ettevõtteid, kes saaksid ühiskonnas olla eeskujuks naisjuhtide ja nõukogu liikmete valimisega.

«Ja üldse ei maksa olla liiga tubli! Eestis naised kipuvad arvama, et kui teen kõik vaikselt ja tublisti ära, mis mulle turjale laotakse, siis ma meeldin ja siis mind nomineeritakse ja valitakse. Ei ole nii! Ennast tuleb kehtestada, ka jõuliselt! Kui paned ikka killer-kontsad jalga ja astud meestele valusalt varba peale, siis hakatakse sind tõsiselt võtma,» jagab Marianne Mikko oma kogemusi. Hea küll, tegelikult ei räägi ta varba peale astumisest, aga artikli tsensuursuse huvides jätame õrnemad kohad mainimata.

Olengi kvoodinaine! Ja mis siis?!?

Erinevatest sookvootidest rääkides ütleb Alender, et kuigi IRL erakonnana kvoote ei toeta, siis tema arvatest tuleks esmalt määratleda ühiskondlikud eesmärgid, näiteks SKT kasv või meeste eluea pikenemine, ja siis nende järgi valida sobivad meetmed. Sealhulgas ei välista ta sugugi jõulisemaid meetmeid, näiteks ajutiselt kehtestatud sookvoote.

Mikko ütleb, et sookvootidest tuleb õigesti aru saada. See tähendab, et võrdsete kandidaatide olemasolul tuleb kvoodi täitmiseks eelistada naiskandidaati. Mitte seda, et võetakse tänavalt esimene ettejuhtuv naine valitsusse või ettevõtte nõukogusse. «Aga praegu on nii, et nagu sookvoodist juttu tuleb, lähevad inimestel silmaklapid pähe. Võtame meie kauaaegse peaministri Ansipi. Räimekvoot talle meeldis, energiakvoot ka, aga nagu sookvoot jutuks tuli, läks tal kohe blokk ette.»

Lisaks on sookvoodid ajutine nähtus. Bundestag võttis need vastu 25 aastaks. Soomes pole täna tegelikult kvoote enam vaja, sest ühiskond on naiste muutunud rolliga ära harjunud. «Kas seda ohtu ei ole, et kõiki juhtivatel kohtadel olevaid naisi hakatakse vaatama kui kvoodinaisi?» küsib moderaator Ehrlich. Olga Sõtnik vastab, et üks tema tuttav ütles kord selle peale: «Ja mis siis kui ma olengi kvoodinaine? Kui ühiskond sellest kokkuvõttes võrdsemaks muutub, siis on kõik hästi.»

140 protsenti ema, 60 protsenti isa

Arutlejad toovad ridamisi näiteid, kus Eestil oleks võimalik teiste riikide edukatest kogemustest õppida. Sõtnik nimetab OECD uuringuid, mis toovad välja, kui palju on majanduslikku mõju saamata sellest, et naised ei ole ühiskonda ja majandusse kaasatud. Mikko ja Alender lisavad Euroopa Parlamendi võrdõiguslikkuse komisjoni näite, kus on palju häid praktikaid ja uuringutega toetatud argumente võrdõiguslikkuse kasulikkusest ühiskonnale. «Vaja tuua see teadmine koju, et Ligid ja teised saaks aru, et see on riigile majanduslikult kasulik,» seab Alender eesmärgiks.

Viimase teemana jõutakse pere ja hariduse juurde. Yoko Alender tõdeb, et mis puudutab meeste kaasamist pereellu, siis selles osas äkki oleme tõesti 19. sajandis. Eestis on praegu nii, et naised, kes on väljapoole aktiivsed, teevad samas ära suurema osa tööst ka kodus.

«Põhjala riigid on ära tõestanud, et rahaliselt motiveeritud isapuhkus toimib. See lähendab isa lapsega, vähendab tööandjapoolset diskrimineerimist naiste suhtes ja ei hoia naisi nii kaua tööturult eemal. Meie praegune 18 kuud vanemapuhkust teeb naistele karuteene, 12 kuud emapuhkus pluss 6 kuud isapuhkus oleks oluliselt parem lahendus,» pakub Mikko. Sõtnik rõhutab paindlikkuse olulisust: «Vanemapuhkuse ajal peaks olema lubatud osaline töötamine. Ja kindlasti on vaja paremaid lapsehoiu võimalusi, ka töö juures. Septembrist avaneb lastehoiutuba riigikogus, mille nimel oleme pikalt tegutsenud.»

Lisaks sinisele ja roosale on olemas veel kollane, pruun, roheline ja palju teisi värve

Hariduse puhul räägitakse sooneutraalsusest. Tüdrukute ja poiste hulgas on sünnipärane liidrite osakaal enam-vähem sama. Kasvatusega kallutame selle aga ära, kuna juba kasvatajad ja õpetajad taastoodavad endalegi märkamatult soostereotüüpe ja hiljem on seda keeruline pöörata. Kujuneb välja arusaamine erinevatest meeste ja naiste töödest, mis tööturul tekitab omakorda palgalõhet ja sugude ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas laiemalt.

«Kui me koolitaks noori sooneutraalselt, oleks väiksem lõhe ka ühiskonnas,» arvab Mikko. Alender selles küsimuses temaga otseselt ei nõustu, tuues välja, et uuringud ja eksperimendid sooneutraalse haridusega pole maailmas üheselt tõestatavaid positiivseid tulemusi näidanud. Printsiibis on ta nõus, et varasest peale sinise ja heleroosaga lastele soostereotüüpe sisse kasvatada on vale, kuid peamisena näeb ta selles siiski pere ja vanemate rolli.

Härrasmehed saunast välja, palun!

Mikko tõdeb, et soostereotüübid on kahjulikud lõpuks ka meestele. «Öeldakse, et kolm on koolipoisi hinne. Tüdrukutelt nõutakse samal ajal viisi. Sisuliselt tähendab see, et poistelt nõutake vähem ja hiljem üritavad mehed oma sotsiaalset kohta saavutada saunalava kokkulepetega, kuna ausas konkurentsis nad jääks lihtsalt alla. See aga tähendab, et ühiskonnas pole enam nõudlust haritud, elegantse härrasmehe järgi, vaid käibki üks tagatoas kauplemine.»

Üks kokkuvõte, millega kõik arutelus osalejad nõustuvad, on vajadus suurema läbipaistvuse järgi. Mida suletumad on otsustusprotsessid, seda rohkem taastoodetakse soostereotüüpe. Kuuldavasti on kõik viimased koalitsioonilepped Eestis sündinud meeste saunas. Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamiseks ja euroopalike väärtustega ühiskonna kujundamiseks oleks sellisest praktikast mõistlik loobuda.


[1]     Bechdeli testi läbivad filmid, milles on vähemalt kaks nimega naistegelast, kes räägivad teineteisega vähemalt 60 sekundit millestki muust peale meeste ja kodumajapidamise. Vaata ka http://en.wikipedia.org/wiki/Bechdel_test

[2]     McKinsey&Company uuring 2007. a. http://www.mckinsey.com/~/media/mckinsey/dotcom/client_service/Organization/PDFs/Women_matter_oct2007_english.ashx

[3]     Harvard Business Review, viitega Levi, Li, and Zhang 2013. a. uuringule, http://blogs.hbr.org/2013/12/boards-with-more-women-pay-less-for-acquisitions/

[4]     Thomson Reuters 2013. a. uuring http://thomsonreuters.com/press-releases/072013/Average-Stock-Price-of-Gender-Diverse-Corporate-Boards-Outperform-Those-with-No-Women


Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: