Lauakõne: kaduva kunsti taaselustamine

15. juuni 2013, Helina Loor, Kommentaarid: 0
Kuidas ka ei vaata, Eestis on läinud kaduma lauakõnede kultuur.

Lauakõnesid ikka oodatakse ja soovitakse kuulda, aga tegelikkuses kõlab enamasti üle laua kas veidike reaalsustaju kaotanud taadi kahekümneminutine monoloog või võõrustaja pingutatud ja kohmetu tervitus: "... mis seal siis ikka, hakkame sööma".

Kurb, sest lauakõneta ei saa. Tähtsa hetke tähistamiseks või kliendisuhete õnnestumiseks ei piisa söögi ja joogi lauale panemisest, tuleb oma kavatsus ja emotsioon ka sõnadesse panna. Sest eks näiteks sünnipäevalapsele on enamasti siiras õnnitlus olulisem kui küünaldega tort.

Kolm head ja lihtsat juhtnööri hea lauakõne tegemiseks oskan siiski anda:

  1. Hea lauakõne on lühike. Võib-olla ka paar minutit, kui räägitakse põnev lugu, aga mitte enamat.
  2. Paljud põnevad lauakõned tõmbavad mõttelise joone mineviku (kuidas siia jõudsime), oleviku (mis hetk praegu on) ja tuleviku (mida ühiselt soovitakse) vahel.
  3. Lauakõne ei pea olema ülivaimukas ja panema kõik naerust rõkkama. Kindlasti ka mitte kuivalt formaalne. Hea lauakõne on siiras ja vahetult laua ümber istujaid kõnetav.

Ja nüüd marss lauakõnesid pidama, sest tähtsaid ja emotsionaalseid hetki pere, sõprade, kolleegide ja klientidega ei tohi jätta vahetu lauakõnega toetamata.


Sildid:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: