Margo Loor: Koolitajatöö Kagu-Aasias nõuab paindlikkust ja tolerantsi

15. juuni 2012, Helina Loor, Kommentaarid: 0
Väitluskoolituse valdkonnas, aga ilmselt ka väga paljude teiste teemade puhul, on Aasia suur ja väga kiiresti kasvav turg. Kui Euroopas pead vingelt pingutama, et inimesed sind märkaks ja sinu koolituseni jõuaks, siis Aasias on osalejad väga püüdlikud ja tõesti tahavad õppida.

Siinkirjutaja on pool oma teadlikust elust tegelenud väitluskunsti viljelemise, arendamise ja õpetamisega. Eestis oleme väitlusliikumist ehitanud aastast 1994 ning meil on kogemus, kuidas üles ehitada jätkusuutlikku väitlusorganisatsiooni postsovjeti vundamendile kaasaegses maailmas. Sellist kogemust USA ja Suurbritannia treenerid pakkuda ei suuda.

 Nende elementide ühismõjul juhtuski nii, et käisin kahe ja poole kuu pikkusel koolitusringreisil Kagu-Aasias, et sealsete riikide õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele jagada meie kogemusi väitlusest, väitluse õpetamisest ja väitlusliikumise arendamisest.

 Novembrist 2011 kuni veebruarini 2012 Tai, Laose, Myanmari, Vietnami, Filipiinide ja Kambodža koolides ja ülikoolides läbiviidud koolituste eesmärk oli valmistada osalejad ette väitluse õpetamiseks ja väitlejate treenimiseks. Koolitused olid 6- või 8-päevased, mis andis piisavalt aega, et esmalt õpetada väitlemist ning seejärel väitluse õpetamist, väitlusringi juhendamist ja väitlusvõistkondade treenimist.

 Koolitamine käis enamasti inglise keeles, aga mitte alati. Näiteks Laoses rääkisin mina inglise keeles, millest sai aru umbes kolmandik gruppi. Minu jutu tõlkis üks inimene tai keelde, millest sai aru enamik ülejäänud grupist, aga mitte alati 100%, nii et kohati tõlkis üks kohalik tudeng tema jutu veel omakorda laose keelde. Ja kui grupi liikmetega aktiivselt suhelda tahtsin, siis pidi kogu rea jälle tagurpidi tagasi läbi tegema.

 Esimese koolitusega sai mulle selgeks, kui Euroopa kultuuri põhised kõik mu materjalid, harjutused ja näited on. Rääkisin esinemisstiili all, mida Cicero pidas hea kõneleja põhiomadusteks. Selle peale süttis tuli  ühe noormehe silmis, kes võidurõõmsalt teatas: "Yeah, Cicero, I've hear of him!" Järgnevad öötunnid kulusid mul kõikide näidete, teemade ja harjutuste kohandamisele.

 Üllatavaid momente jätkus siiski kogu perioodiks. Myanmaris hakkasin väitluse teema väljavalimiseks mitmete võimalike hulgast osalejate hulgas hääletust korraldama. Kui osalejad siis juhuslikus järjekorras kätega lehvitama hakkasid, torkas pähe, et nad vist väga ei ole hääletanud varem mingite asjade üle. Järgmine moment oli rollimängu läbi viies, kus ühe grupi rolliks on  hotelliomanikud. Hakkasin juba rolli välja ütlema, kui tuli korraga mõte, et nad ilmselt ei tea, mida tähendab olla "omanik". Ütlesin siis, et nad on hotelli töötajad. Rollimängudega on veel huvitav asi see, et osalejad said grupiviisiliselt suurepäraselt hakkama mõtlemisharjutustega, millega nad üksi töötades lootusetult hätta jäid. Kollektiivse mõtlemise oskus on sealkandis oluliselt tugevam kui individuaalse mõtlemise oskus.

 Tudengeid, aga isegi õpetajaid ja õppejõude analüütiliselt teemade üle mõtlema saada oli keeruline, sest peaaegu kogu Aasia haridussüsteem on autoritaarne ja loengupõhine. Rühmatöid, diskussioone vms ei eksisteeri. Õppejõud / õpetaja peab loengut ja õpilased kuulavad ning kirjutavad. Põhjused ulatuvad tagasi budistlikesse kloostrikoolidesse ning sealt pärit kultuuris juurdunud arusaama, et vanus võrdub tarkusega ning noorematel tuleb aupaklikult vait olla. Koolitajana on mõttekas panna koolitusruumi nurka tagasiside kast ning lõpetada koolitused lubatust varem. Koolituse ajal nagunii keegi midagi küsida ei julge, olgugi et julgustad ja pakud võimalusi. Küll aga julgetakse küsimusi esitada pärast koolituse lõppu individuaalselt või siis kirjalikult.

 Osalejad see-eest olid väga püüdlikud ja tõesti tahtsid õppida. Euroopas pead vingelt pingutama, et inimesed sind märkaks ja sinu koolituseni jõuaks. Aasias on olukord vastupidine - inimeste arv on nii suur ja seega inimestevaheline konkurents nii kõrge, et koolitusel osalemiseks oli kaks korda rohkem tahtjaid kui kohti ning tuli läbi viia eelnev motivatsioonikirjade ja intervjuude voor. On vana tõde, et kui kuhugi on raske pääseda, hindab inimene seal olemist kõrgemalt. Koolituspäevad lõppesid kella 18 ajal pimeduse saabudes.

 Ruumide ja kellaaegade kokkulepped on paljudes Kagu-Aasia riikides siiski rohkem sümboolsed kui sisulised. Ühel päeval koolitusruumi kohale jõudes sain teada, et algselt kella 17:45-ni plaanitud koolitus tuleb lõpetada kell 16, sest ruumi tuleb uus grupp. Ühel teisel päeval olin just osalejatele välja kuulutanud kohvipausi alguse, kui sain teada, et kohvipausi sel päeval ikka ei tulegi ning selle asemel algab 20 min pärast lõuna, mis ajakava järgi pidi olema pooleteist tunni pärast.

 Kokkuvõttes on nii, et eriti väitluskoolituse valdkonnas, aga ilmselt ka väga paljude teiste teemade puhul, on Aasia suur ja väga kiiresti kasvav turg. Väitluse mõttes, näiteks, käib Hiinas hetkel ülikiire areng, samas kui India, Bangladesh ja Nepal teevad alles esimesi samme.

 Võimalusi on seega peaaegu piiramatult ning Aasia turud üldiselt, eriti aga Kagu-Aasia piirkond, on väitlusseltsi koolituse jaoks kindlasti järgmisel aastakümnel väga huvitavad. Eesti koolitajalt, samas, vajab edukas tegutsemine Aasias suurt paindlikkust ja tolerantsust. Seda nii põhimõttelistes asjades, näiteks religioonide paljususe ja sellest tulenevate kultuuriliste erinevuste suhtes, kui ka pragmaatilises küsimustes, näiteks loenguruumi sisse-välja jalutavad koerad ja koolitust segav kukk, kes õigusteaduskonna aknal keset päeva lakkamatult kirema on hakanud.

 Kogu koolitusreisist saab pikemalt lugeda e-väljaandest “Aeg jalutab. Kaks kuud Kagu-Aasia kodudes, koolides ja pühakodades.” http://aegjalutab.blogspot.com 

Sildid:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: