Margo Loor: Kuidas tulla toime jonnaka suhtlejaga

06. veebruar 2018, marketing, Kommentaarid: 0
See on üks kõige sagedamini esitatavaid küsimusi argumenteeritud juhtimise koolitustel. Eestis on üksjagu ettevõtteid ja organisatsioone, kes on suhtlemise tõhustamiseks kogu tiimiga argumendioskused selgeks õppinud ning kelle jaoks see küsimus tiimi-siseselt enam oluline ei ole. Teistes ettevõtetes, kust koolitusele on tulnud üksikud inimesed või väiksemad tiimid, küsitakse seda küsimust nii sisese kui ka partnerite ja klientidega suhtlemise võtmes.

Jonnakas suhtleja tähistab mõistena paljusid erinevaid probleeme. Näiteks, inimene võib küll kõigest aru saada, mida olete talle rääkinud ning sellega ka nõustuda, aga tema sisemine veendumus ei väljendu tema käitumises. Põhjuseks pole mitte jonnakus, vaid see, et harjumuste muutmine on keeruline. Paljud teavad, et me peaks 30 minutit päevas aktiivselt liikuma. Me usume seda, kuid kindlasti mitte kõik ei käitu nii. Pole harjunud.

Kui tegemist on ikkagi tegelikult jonnaka suhtlejaga, võib põhjus olla vähem temas ja rohkem meis endis. Laialt on levinud suhtumine, et mittenõustumise olukorrad on võistlevad. Kui oleme eriarvamusel, siis ainult üks meist võidab ja saab oma tahtmise. Selliselt oma tõde kehtestades, kui kumbki ei alistu, tunduvadki inimesed teineteisele jonnakad. Eriti, kui suhtlusolukorda minnakse ootusega, et: “Nagunii ta hakkab jälle jonnima.” Ennasttäitvad ootused. Kui loobume binaarsest võistleva suhtlemise mudelist ja hakkame otsime ühisosa, loovaid mitmemõõtmelisi lahendusi ning keskendume pikaajalisele väärtusele vahetu võidu asemel, jääb meie ümber jonnakaid suhtlejaid kohe poole vähemaks.

Stephen R. Covey kirjutab oma maailmakuulsas raamatus, et enamus inimesi tahab rääkida endast ja ootab, et neist saadaks aru. Paradoks on selles, et kui me kõik nii läheneme, siis pole kellelgi aega teisi ära kuulata ja mõista. Oleme koosolekul sageli vait ainult selleks, et oodata rääkimist, mitte selleks, et kuulata ja aru saada. Kui alustada kuulamisest ja kuuldu hinnanguvabast peegeldamisest, millele lisaks Coveyle juhib tähelepanu ka näiteks endine FBI eriläbirääkija Chris Voss raamatus “Never Split the Difference”, siis kaob meie suhtluspartneritel vajadus jonnakalt ühte ja sama korrata. Jonnakas suhtleja on sageli jonnakas sellepärast, et oleme ise tõrksad kuulajad. Arendades oma kuulamisoskust ja suhtluskannatlikkust jääb jonnakaid suhtlejaid veel palju vähemaks.

Kui ülaltoodud sammud on astutud, tuleb ka oma eneseväljenduses olla rahulik ja argumenteeritud. See tähendab, et seletad oma mõtted samm-sammult koos näidetega lahti, jälgides seejuures, kas suhtluspartner on veel mõttega kaasas või juba ree pealt maha kukkunud. Näen palju olukordasid, kus üks suhtleja paneb oma plaadi peale ja eeldab, et teine tahab ja suudab kogu info omaks võtta. Oleme ju sama juttu juba sada korda varemgi rääkinud! Arvamusfestivali eelmise juhi Ott Karulini mõtet laenates tasub aga sel puhul kontrollida, kellele me seda juttu rääkinud oleme. Tihti võib selguda, et rääkinud oleme oma peas ja iseendale ning hetkel meie vastas olev suhtluspartner kuuleb kõike esmakordselt.

Ma ei tunne ühtegi jonnakat suhtlejat. Mitte, et ma suhtleksin kuidagi teistsuguste inimestega kui kõik teised. Mainitud lähenemiste abil lihtsalt muutuvad need, kes mujal võivadki olla jonnakad, normaalseteks suhtluspartneriteks.

Loomulikult on võimalik, et isegi pärast kirjeldatud lähenemisi on teie vastas keegi, kes on pannud näpud kõrvadesse või ütleb: “Ma ei viitsi vaielda sinuga praegu!”. Lõpuks on meil ju demokraatlik õigus olla jonnakas. Siiski, enamasti inimene sellisel puhul kaitseb midagi, näiteks oma aega või energiat. Mõnel teisel hetkel, kus tal on vähem kiire, ta on puhanum või just söönud, võib ta olla samadele seisukohtadele palju avatum. Ajastus, kontekst ja sõnumitooja isik on jonnakusega toimetulemisel sama olulised kui see, mida ja kuidas öeldakse.

Igaüks meist võib olla jonnakas suhtleja, kui keegi tuleb meile harjumatut mõtet jõuga, meile mittesobival hetkel ja meid mitte kuulates peale pressima. Argumenteeritult juhitud  organisatsioonides oskavad inimesed teineteist vähem suruda jonnakaks, mis teeb tööalase suhtlemise kiiremaks, täpsemaks ja meeldivamaks.


Artikkel on lühemal kujul ilmunud Äripäeva Pärnu Konverentsi veebiväljaandes. 



Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: