Director: Noored talendid välismaale tööle!? Kas või korraks

15. aprill 2012, Helina Loor, Kommentaarid: 0
Väitluskoolituse juht Helina Loor arvab, et inimene võib kindlasti mõneks ajaks välismaale õppima või töötama minna, sest see muudab tema mõtlemist vabamaks. „Raamidest väljas mõtlemine ja kõrgete eesmärkide seadmine tasub ennast ära, ka emotsionaalselt,“ räägib Helina. Oluline on aga, et inimene teeks seda, mis tõeliselt meeldib ning seda Helina teeb – töötab Eesti Väitlusseltsi koolituses.

KAAREL TALVOJA (29)
Amserv Grupi AS turundusjuht
Kaarel on Amservi turundusjuht olnud alates 2010. aasta detsembrist.  Amserv müüb ja teenindab kokku seitset automarki ning eelmisel aastal laieneti hoogsalt Läti suunal. Nii said Kaarlil ülenädalased lõunanaabrite külastamised traditsiooniks. Autonduses on kaks hooaega: kevad ja sügis, mil ei jõuagi peale töö reaalselt millegi muuga väga tegeleda. Sellest hoolimata püüab ta vähemalt paar korda nädalas käia squash’i mängimas; kui lund on, jõuab suusarajale, lume puudumisel jookseb ning paar korda nädalas eksib ära ka jõusaali. Sest ta on veendunud – iga töötaja peab ennast laadima! Nii on ka Amservis välja kujunenud, et kella kuueks on kontor tühi, kuid juba kell kaheksa on paljud jälle meilitsi kättesaadavad.

***

Ma pole professionaalses mõttes välismaal töötanud, kuid olen periooditi mujal elanud kokku umbes kolm aastat. 2004 asusin Pariisi viiendasse ülikooli sotsioloogiat õppima. Kokku veetsin seal umbes 1,5 aastat, töötasin nädalavahetustel hotellis adminnina, kus mu algselt keskpärase keeleoskuse tõttu tuli päris sageli naljakaid olukordi ette. Nägin, et välismaal pole sugugi lihtne ilma tutvusteta tööd leida. Võin vaid ette kujutada, kui keeruline oleks saada tööd turundusvaldkonnas. Sain aga selle pooleteist aastaga väga kihvti kogemuse ning mu maailm avardus palju. Ka ise olen nüüd hoopis avatum.

 

Prantsusmaalt tagasi kolides oli mul kogu aeg tahtmine kõigile põsemusisid anda. Õnneks kadus see harjumus kiirelt. Aga kuigi vanale rajale tagasiminek ning Eesti eluga harjumine toimus ruttu, usun, et paistan nüüd siiski natuke teistsugune kui n-ö keskmine eestlane.

Töötasin umbes seitse aastat tagasi suvevaheajal ka Londonis, kus tegin juhutöid. Seal puutusin kokku hästi naljaka suhtumisega: kui küsiti töökogemuse kohta, siis eristati Euroopa ja Ida-Euroopa kogemust. Eestis töötamine läks siis endiselt Ida-Euroopa alla – Euroopasse me veel ei kvalifitseerunud.

Minu tööelule tuli Pariisi-periood väga kasuks: kuus aastat tagasi asusin tööle Peugeot’ maaletooja juurde ning pidevad reisid Pariisi ja mujale Prantsusmaale olid tänu keeleoskusele palju edukamad. Ma ei saa öelda, et prantsuse töökultuur meie omast märkimisväärselt erineks. Keeruline on lihtsalt võrgustikku tekitada, kui on läbinisti Prantsuse ettevõte.

Igal inimesel on elus mingid etapid, mis tuleb läbida. Ma ei ole näiteks praegu valmis välismaale minema ja selleks oma palgatöölt lahkuma. Vaatamata suurele töökoormusele tunnen, et omandan igapäevaselt uusi kogemusi, olen oma inimeste keskel ja infovahetus on kiire. Elu Eestis on väga mugav: sul tekib probleem ja sul ei ole raske leida, kellele helistada ja abi küsida. Välismaal on koridorid pikemad ja info levib aeglaselt.

Aga iga noor peaks mingi aja välismaal elama. Näiteks Prantsusmaa ülikoolis on magistriprogrammis kohustus üks semester viibida oma valdkonna ettevõttes välismaal töötades, just kogemuse saamise eesmärgil. Juhi positsioonil töötades peab inimesel olema laiem vaade ja selle loomisele aitab välismaal töötamine vägagi kaasa. Uus keskkond võib muuta sinu põhiväärtusi, tõekspidamisi ning maailma tajumist. Ümber võib kujuneda see, mis puudutab sinu kohta maailmas.

LIIS LEPIK (27)
Kultusfilm OÜ tegevjuht ja produtsent, režissöör
Liisil on juba pikemat aega põnev hobi – ta uurib elu läbi filmikaamera. Ei läinudki kaua, kui hobist sai töö ja Liis asutas firma nimega Kultusfilm, mis tegeleb dokumentaal- ja õppefilmide tootmisega. Tegevjuhina on tal vaja kõigi jooksvate juhtimisküsimustega tegeleda, samas ei ole ta oma hobi unarusse jätnud ning on ise päris mitme projekti produtsent ning režissöör.

Lisaks filmindusele meeldib Liisile tegeleda joogaga ning võimaluse korral reisida ja maailma avastada.

***

Parim välismaine kogemus mu elus oli siis, kui õppisin pool aastat Berliinis visuaalantropoloogiat. Vabastava iseloomuga suurlinn ning võimalus olla päriselt üliõpilane, pühendudes ainult  õpingutele – see oli midagi erakordset. Mul oli aega mõelda kogu oma elu üle. Kui mõtlen aga oma kogemustele, mil olen tööd tehes pikema perioodi välismaal olnud, siis tuleb mul meelde kaks korda. Mu sõbrad elasid ajutiselt ühes Suurbritannia ookeaniäärses külakeses ning töötasid hotelli restoranis teenindajatena. Ka mul tuli tunne, et läheks õnne otsima. Sõitsin siis koos oma noormehega Inglismaale. Seal töötasin ajutiselt nädalakese hotellis tubade koristajana. Nüüd vaatan igas majutusasutuses hoopis teise pilguga ringi ja oskan seda tööd hinnata. Siis aga pakkus manager meile sellist põnevat võimalust, et võiksime avada hotelli territooriumil pisikese restorani. Tundus alguses küll uskumatuna, kuid haarasime sellest kinni – mu noormees tegi süüa ja mina kandsin ette. Jälle täiesti uutmoodi kogemus.

Teise kogemuse sain USAs – tahtsin väga näha seda palju reklaamitud Ameerika elu. Programmi Work and Travel kaudu läksin suvel neljaks kuuks vetelpäästjaks. See oli väga hea kogemus, sest puutusin iga päev rannas kokku inimestega, kes seal päriselt elavad. Töökultuur on USAs ikka hoopis teine – sotsiaalne kontroll on niivõrd suur, et kui seal midagigi valesti teha, siis ei lähe kaua, kui see info jõuab kõigepealt ülemuseni ja siis alles sinuni. Ja klientide tänulikkus on ikka täiesti teisest klassist. Rentisin lisatööna rannas toole ja mul olid ühed tavalised kliendid, kellega ikka jutustasin. Naised, kusjuures! Enne kui nad oma mõnepäevase puhkuse lõpetasid, tulid nad minu juurde ja pistsid mulle pihku mingi paksu ümbriku – seal sees oli Eesti rahas 6000 krooni!

Välismaal tasub kindlasti käia, sest tagasi tulles näed kogu oma maailma palju laiemalt. Minu praegune tegevusvaldkond ei takista mul reisimast, pigem annab see võimaluse vahel Eesti väikesest kastist välja vaadata ja teha dokumentaal mõnes eksootilises paigas. Vahel küsivad sõbrad minu käest nõu, kas tasuks välismaale minna. Inimene, kes selle teema üldse juba üles võtab, on tegelikult otsuse teinud, tal on lihtsalt mingid hirmud. Hirm on inimlik. Samas ei tohiks selle tõttu kunagi oma unistustest loobuda.

KRISTEL PEDAK (27)
Eesti Kooriühingu programmitoimetaja
Tänu Kristeli tublile tööle toimuvad mitmed kohalikud ja rahvusvahelised muusikakonkursid ja -festivalid. Ta töötab Eesti Kooriühingus ning hoolitseb meie kultuuri eest: korraldab koorimuusika elu, vaatab, et kõik koorid ja puhkpilliorkestrid saaksid riigitoetust. Lisaks on tema igapäevase töö osaks konkursside, festivalide, kontsertide ja koolituste organiseerimine. Kolmandat aastat toimub Kristeli juhtimisel Viimsi JazzPopFest.

Kuna ürituste korraldamine nõuab 24/7 tegutsemist, siis on Kristeli vaba aeg suhteliselt töine. Ta laulab ka ise Eesti Koorijuhtide Naiskooris, olles samas selle mänedžer. Lisaks muusikale teeb Kristel harrastusteatrit, käib kinos ja teatris ning loeb, kui midagi huvitavat kätte satub. Reisida meeldib talle ka, aga pigem mitte seljakotiga kohtadesse, kus on närilised ja ämblikud, kellega ta eriline sõber ei ole.

***

Olen viimased kaks aastat mõelnud ja arutlenud, kas minna. Muidugi läheksin, aga ainult siis, kui selleks on hea põhjus – ma ei ole selline, kes otsustaks minna lihtsalt päikese alla puhkama. Mul peaks olema selle jaoks kindel visioon ja siht, aga hetkel tunnen, et mul seda veel ei ole.

2009. aastal õppisin kolm kuud Londonis. Suures linnas tekkis tunne, et kõik on võimalik, kui olen julge ja edasipüüdlik. Tahtsin sinna pikemaks jääda, kuid tulin mitmetel põhjustel tagasi kodumaale õpinguid lõpetama. Sellegipoolest olen püüdnud kursis olla oma endiste kursusekaaslaste eluga, kellest umbes pooled olid kohalikud ning ülejäänud mujalt maailmast. Londonis on huvitav see, et tuleb teatud punktid läbida enne, kui sind vaadatakse kui professionaali: sa pead läbima praktika, sõlmima kontakte, koguma oma CVsse hulga linnukesi. Alles seejärel oled konkurentsivõimeline. Enamik mu kursusekaaslasi sai sealt kontaktid ja kogemuse kätte ning pöördus ikkagi tagasi kodumaale.

Kui ma Londonist tagasi Eestisse jõudsin, pidin alustama nullist – olin enne kolimist kõik töösuhted lõpetanud. Aga kodumaal on lihtsam, räägid inimestega ja võid saada päris mitu head pakkumist, mille vahel valida. Sul on ka omanetwork, kes teab, et oled usaldusväärne ning tubli töötaja.

2009. aasta suvel veetsin kolm nädalat Hollandis, kus korraldasin ühte Euroopa suurimat koorifestivali. See andis väga laheda kogemuse – nägin kohapeal, kuidas nii suure festivali masinavärk toimib. Sel suvel toimub sama festival ka Torinos Itaalias – loodan väga ka sealt rahvusvahelist kogemust juurde ammutada.

JOEL ROTHBERG (34)
Via3L Spedition OÜ tegevjuht
Joel alustas tööd firmajuhina natuke rohkem kui aasta tagasi. Ta tegeleb igapäevaselt rahvusvahelise transpordi organiseerimisega. Firmas töötab 11 toredat inimest ning, nagu väiksele ettevõttele kohane, teevad kõik kõike.

Joeli suureks kireks on sport. Nooremana tegeles ta väga aktiivselt judoga, nüüd ütleb, et teeb seda pigem hinge jaoks (tuli ta ka vestlusringi otse judolaagrist). Joeli vend on üks meie olümpialootusi samal alal. Joeli tähelepanu on haaranud aga ka üks täiesti teisest vallast spordiala – golf, millega kaasneb mõnus looduses viibimine, aga ka asjalikud äri edendavad jutuajamised.

Ka reisimisest ei ütle ta ära, juba aprilli keskel võtab Joel seljakoti ja põrutab Hiinat avastama.

***

Mul on raske öelda, kas olengi otseselt välismaal töötanud. Olin ühes transpordiettevõttes, mis kuulub rahvusvahelisse kontserni. Tööülesannete hulka kuulus pidev suhtlemine eri rahvustest inimestega, lisaks tuli regulaarselt käia töölähetustes välismaal. Pääsesin osalema ka projekti, kus kogu kontserni töötajate seast valiti välja mõnikümmend noort, kes said end täiendada treeningprogrammis, mille lõpetamise järel oli võimalus asuda välismaale tööle. Kogemuste ja parema maailmavaate saamiseks õnnestus koos kolleegiga käia Ameerikas, kus nägime kontserni New Yorgi, Miami, Puerto Rico kontoreid ja tööstiili. Seoses karjääri muudatustega jäi treeningprogramm lõpetamata, kuid hea ülevaate ning teatava kogemuse sain sellest perioodist kindlasti.

Suurlinna elu pakub mõnusa vabaduse ja võimaluse olla inkognito. Võid näiteks Manhattanil kanda 2000 dollarit maksvat ülikonda või käia alasti, keegi ei vaata sind imelikult. Arvan, et inimesed jagunevad kahte gruppi: need, kes on sunnitud minema (nn Soome Kalevipojad), sest nad ei suuda leida Eestis endale väärilist tööd ning palka, ja inimesed, kes tahavad ennast leida ning arendada. Ma soovitan kindlasti minna! Üks asi, mida meil piiramatult käes ei ole, on aeg. Mingil hetkel võib tulla hetk, kui mõtled, et olen siin kõik ära teinud, saanud head raha, aga pole näinud, mis on mujal.

Ära käima peab. Hea aeg selleks on näiteks enne magistrikraadi saamist, kuna selle omandamisel on minu meelest väga oluline praktika olemasolu. Meie haridussüsteemi nõrk koht on see, et meil jagavad paljud õppejõud tarkust materjalidest, mida on kasutanud viimased 10–12 aastat. Nii võibki juhtuda, et noor inimene, kes täiendab end vahepeal välismaal, osutub tagasi tulles targemaks kui teda õpetav inimene. Õppisin mingi aeg Soomes Jyväskylas ja märkasin, kui erinev on inimeste ettevalmistamine näiteks äriplaanide tegemiseks. Neil on praktiline õpe – meil on magistrikraadiga töötud inimesed.

Eestlased on tublid ja töökad – löövad igal pool läbi, kui vaid tahavad. Kahjuks on meie turg piiratud. Ühele nätsupakile on Eestis 15 potentsiaalset ostjat, samas kui näiteks Kariibi mere ääres on neid 500. Ütlevad ka ju laulusõnad, et Eesti on koht, kus kunagi pole etendust, vaid päevast päeva proov. Kõige õigemad eestlased on need, kes käivad ära, võtavad kogemused, tulevad tagasi ja teevad siin veel paremini.

Kindlasti pole lihtne välismaal tööd teha, aga kui oled näinud rasket poolt, siis ei kohku sa ka kodumaal ootamatute takistuste ees tagasi. Enamik ärisid on tänapäeval ju ilma piirideta. Me peame õppima ära kasutama seda, kus me asume – paremal on Putin ja vasakul lääs.

VILJO VABRIT (31)
Markitekt tegevjuht ja konsultant
Viljo on rahvusvahelise veebiturundusagentuuri Markitekt tegevjuht. Ettevõte loob müügile orienteeritud veebilahendusi, mille eesmärk on tuua klientidele mõõdetavaid äritulemusi. Ettevõtte töötajad asuvad kolmes erinevas riigis. Ajavahe tõttu tuleb ette aegu, kus firma töötab 24 tundi ööpäevas.

Osa Viljo vabast ajast möödub EBSis loenguid andes – hobi, millest on sujuvalt saanud töö. Talle meeldib väga looduses olla, kuigi kahe puupulgaga pole veel lõket õnnestunud süüdata.

***

Asukoha mõttes ei ole ma pikemalt välismaal töötanud ega elanud, kuid välisprojekte ja kliente on mul olnud palju. Tänapäeval ei ole enam vaja füüsiliselt olla teises kohas, eriti minu alal tegutsedes. Loomulikult jääb ka mõni hüve maitsmata – kuuma lõunamaa päikest läbi Skype´i akna ei tunne.

Välismaal on jah palju raskem läbi lüüa, aga kui inimesel on vähegi ettevõtlikkust, siis tasub püüelda. Selleks et noor inimene jõuaks Eestis mingil alal tipptegijaks, ei ole vaja muud kui pühendumist ja pealehakkamist. Meie turg on nii pisike. Eesti turule tehtud teenuse või tootega on alguses põnev, aga tegelikult võiks noorel inimesel olla ambitsioone. Ma annan loenguid Soome tudengitele, kellel kõigil on soov oma äriplaaniga Euroopasse ja Aasiasse pääseda. Eesti noortel on vähem ambitsioonikad plaanid: alustame esimesel aastal Tartust ja siis kolmandal jõuame Tallinnasse. Võtke eesmärgiks kas või Baltikum! Samas tundub mulle, et ka meedia mõjutused on päris suured. Meil on loodud pilt, et välismaal korraliku karjääri tegemine on jõukohane ainult väga vähestele. Kui mõni eestlane lööbki läbi ja jõuab kuskile, siis on igal pool suured artiklid, et vaatamata kõigele on siit Eestist keegi välja pääsenud ja teeb kuskil suuri asju. Inglismaal ei kirjuta keegi, et kaasmaalane jõudis Ameerikasse.

Noorte silmaringi avardaks kindlasti kohustuslik välismaal käimine ülikooli jooksul, kas või mõne kursuse raames või üks semester. Mul on hea näide ühest kinnisvaramaaklerist, kes istus 30 aastat kontoris ja tegi sama tööd. Ta oli pururikas ning läks esimest korda üle 10 aasta puhkusele. Tulemuseks oli see, et ta rajas Musta mere äärde hostel’i, leidis noore naise ning alustas uut elu. Mugavustsoonist väljasaamine on keeruline, aga see võib su elule hoopis uue tähenduse anda. Mitte kunagi ei ole hilja! 

HELINA LOOR (27)
Eesti Väitlusseltsi koolitusjuht
Helina on olnud veidi üle 10 aasta väitlusliikumises ning viimased 5 aastat Eesti Väitlusseltsi koolitussuuna juht. Ta tegeleb täiskasvanutele suunatud koolituste organiseerimisega, korraldades kõne- ja väitlusoskuste õpet. Lisaks töötab Helina väikse koormusega Teater NO99-s personalijuhina. Lisaks väitlemisele meeldib talle sporti teha, vabal ajal mängib ta võrkpalli, talvel on südameasjaks lumelauasõit. Kogu puhkus kulubki tavaliselt talvel mägedes käimisele.

***

Päris välismaal töötamise kogemust mul ei ole, aga olen teinud mingite ajaperioodide kaupa (mõned kuud kuni aasta) projekti(juhi)tööd, mille puhul on meeskonnas eri rahvustest inimesi. Selle kogemuse sain küll, kuidas rahvus mõjutab tööstiili: kes kui korralikult ülesandeid täidab ja milliseid suhtlemisreegleid eeldatakse. Ma ei ole kunagi väga mõelnud, et peaks välismaale õppima või tööle minema. Eelmisel aastal tundsin esimest korda, et nüüd võiks. Kandideerisin siis aastaks Pariisi Unesco noorte professionaalide programmi, kuid kahjuks ei õnnestunud mul teisest voorust edasi saada. Siis kujunes sujuvalt juba nii, et hakkasin süvenenult tegelema väitlusseltsiga ning praegu olen selle otsusega rahul.

Mitmed väitlejad lähevad välismaale õppima, paljud neist viibivad seal päris pikalt, terve ülikooli aja. Kui oled kaua ära olnud, kaob sul osaliselt kontakt selle inimestevõrgustikuga, mis sul enne minekut kodumaal toimis, nii et tagasi tulles on ehk keeruline kohe sobilikku ja head tööd leida. Hindan kõrgelt nende noorte innukust ja soovi ennast harida väljaspool Eestist ning julgust minna proovima. Paljud tulevad ka tagasi siia tööle.

Mõnikord on inimestel puudu just julgusest unistada. Viimased tööalased arengud on näidanud mulle, et raamidest väljas mõtlemine ja kõrgete eesmärkide seadmine tasub ennast ära, ka emotsionaalselt. Peab mõtlema kaugemale, samas olema eesmärkide seadmises ja nende elluviimises põhjendatud, kaalutlev ja järjekindel, laskmata silmist seda, mida sa tegelikult teha tahad. Korra „väljas käimine“ laseb mõtte vabaks – see on kindlasti positiivne. Usun, et välismaal või teistest rahvustest inimestega koos töötamine aitab kaasa tahtmisele unistada ja mõelda kaugemale Eestist; näha, kuidas teised oma tööd teevad, tunda, kuidas sulle üks või teine stiil sobib ja mida sa naudid.

Ise mõtlen praegu nii, et kui läheksin välismaale tööle, siis ainult seda tegema, mis mulle tõeliselt meeldib. Pärast tööpäeva koju minnes peab olema ikka tunne, et ma teen head asja. Ja praegu mul see on.

Originaalartikkel on loetav siit.
Sildid:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: