Vestlusringi järelvaatamine: Eestis kiputakse kannatliku arutlemise asemel võitlevalt väitlema

01. august 2016, Helina Loor, Kommentaarid: 0
Eestis napib kuulamisoskust, kannatlikkust ja viitsimist teemadesse süüvida ning arutlemise asemel kukutakse pigem väitlema, leidsid arutluskultuuri lahanud vestlusringis osalejad. Arvamusfestivali, metsaülikooli ja ERRi koostöös korraldatud vestlusringis osalesid Ott Karulin, Triin Käpp, Kristi Liiva ja Rein Taagepera, modereeris SpeakSmartist Margo Loor. 

”On kaks erinevat stiili – arutelu ja väitlus. Arutelu nõuab just nimelt ärakuulamist ja teise poolega kaasamõtlemist, aga ametlikus väitlusprotsessis ei tohi kunagi möönda, et teisel on õigus,” tõdes Tartu ülikooli emeriitprofessor, politoloog Rein Taagepera.

Taagepera väldib enda sõnul igasuguseid väitlusi. ”Küsimus on selles, kas eesmärk on tõele lähemale jõudmine või teise poole võitmine. Kui arutelusse suhtutakse kui jalgpalli, kus üks pool peab ilmtingimata võitma, siis see mind enam ei huvita.”

Arutluskultuuri eest juba aastaid Eestis seisnud metsaülikooli juhataja Triin Käpp möönis samuti, et Eestis jääb puudu just nimelt kuulamiskultuurist. Ajalehe Sirp peatoimetaja ja tänavuse arvamusfestivali eestvedaja Ott Karulin märkis, et siinkohal on oma osa ka niinimetatud sportlikul väitlusel, mis kultiveerib võitluslikku väitlust kannatliku arutelu asemel.

”Arutelu eeldus on teatav kannatlikkus ning tõsiasi, et arutleja ei tohi olla laisk – tuleb ära teha eeltöö ning selgeks saada, millised on faktid ja mis on väljamõeldis,” tõdes Karulin.

Ka suhtlus võiks olla vägivallast vaba

Osalejate hinnangul on üks parema arutluskultuuri eeldustest, et arutlustes osalejad tunnevad ennast oma arvamusavaldustega turvaliselt. Asi ei olegi niisiis selles, kes mida ütleb, vaid kuidas öeldakse – kui ärapanemise asemel on ärakuulamine (mis ei tähenda jällegi, et kaasarutlejaga peab nõustuma), ollakse juba päris kaugele jõudnud.

Oluline küsimus on, kus selliseid turvalisi aruteluruume meie ühiskonnas võiks olla. Meedia ei saa Ott Karulini hinnangul turvaline aruteluruum olla, seda takistavad meedia äri- ja muud huvid.

”Riigikogu peaks oleme meie parimate esindajate intellektuaalse tulevärgi koht, aga paraku pole seda ka seal. Kui aga inimestel pole head arutluskultuuri kusagil praktiseerida, siis on palju tahta, et kahepäevane arvamusfestival või neljapäevane metsaülikool midagi ära teeks,” nentis Karulin.

Arvamusfestivali ellukutsuja Kristi Liiva sõnul saab hea arutluskultuur alguse laiemast – suhtlemiskultuurist. ”Sellega, kuidas ma iga päev suhtlen oma kodus, töökollektiivis jne, loongi ma kultuuri. Lahendus on selles, et olla võimalikult palju… ütleme, et vägivallast vaba. Püüda suhtuda sellesse, mis meie ümber on, lahkusega.”

Elukogemusega kaob iroonia- ja sarkasmiiha

Rein Taagepera lisas, et ainuke inimene, keda me tõesti muuta suudame, on see, kes meile peeglist vastu vaatab. Ta tõi näiteks iroonia ja sarkasmi, mida nii mõnigi intellektuaalsuse poole püüdlev inimene au sees hoiab.

”Mul oli seda endal ka noorena väga palju, see tundus intelligentsi näitamisena. Aga enam üldse ei tundu. Tegelikult nõuab enamus irooniat ja sarkasmi üsna vähe leidlikkust,” märkis emeriitprofessor.

Lisaks tasuks Taagepera sõnul mõelda sellele, kuidas teadlikult vältida olukordi, kus vestluskaaslane surutakse vastuseisule.

”Uuringud osutavad, et Eestis on võrreldes Rootsiga näiteks väga palju keelukultuuri – ära tee, ära puutu jne. Kui seda kas või lapsele väljendada, siis on tal lõpuks kaks valikut: ta kas teeb, nagu öeldud – ja siis on käskija peale jäänud –, või väljendab ta oma isiksust ja ainuke viis seda teha on selles olukorras käsule või keelule vastu astumine.”

”Meil võiks sellist köieveo mentaliteeti vähem olla,” lisas Taagepera.


Vaata arutelu järgi siin.

Originaalartikkel ERR portaalis 01.08.2016. 

Sildid:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: