Kommenteeri

Margo Loor: kõnede potentsiaal muuta ajalugu ei ole ära kadunud

Vestlus vilunud kõne- ja väitlusoskuste koolitaja Margo Looriga leidis aset 20.03.2020. Vestluses osalesid Paide Teatri meeskonna liikmed ning see toimus aktsiooni "33 kõnet" raames.



Kui palju sa ise igapäevaselt sõnaga kokku puutud?

Ma aitan inimestel kõnedeks valmistuda. Õpetan neid oskuseid ka siis, kui konkreetset kõnelemise olukorda lähenemas pole; kui ei ole veel teksti ja sõnumit, mida edastada. Konkreetse esinemisolukorra lähenedes olen abiks teksti sisulise ja struktuurse poole kokkupanemisel ning kõne esitamise harjutamisel.

1994/95ndal aastal puutusin kokku akadeemilise võistlusliku väitlusega, kus tuleb piiratud aja jooksul kohtunike ees oma sõnumit nii sisuliselt kui ka vormiliselt võimalikult veenvalt edastada.

Mind hakkas huvitama, kuidas me teineteisega suuliselt kõneleme: kuidas kõneleme avalikult, kuidas omavahel ja millist rolli mängib selles kõiges ratsionaalne argumenteeritus?

 

Mida tähendab Sinu jaoks hea kõne? Halb kõne?

Üle kahe tuhande aasta tagasi kirjutas Cicero teoses "De Oratore", et hea kõneleja peab tegema kolme asja: õpetama, veenma ja meelt lahutama. Ma arvan, et see on tõsi ka täna. Sa pead kuulajatele ütlema midagi olulist ja huvitavat, midagi, mis neid õpetab.  Sa pead seda tegema nii, et nad sind usuvad, sest muidu pole õpetusest väga kasu. Peaaegu igal pool kõneldes on soovitatav ka nalja teha või vähemalt muhedalt rääkida, et oleks mõnus vaadata.

Kõne on edukas juhul, kui soovitud efekt avaldub just sellel publikul, kes kõnet kuulab. Soovitud efekt võib aga olla väga erinev. Mõnes kontekstis või olukorras tahab kõneleja käivitada, üles kütta, inspireerida. Mõnikord tahab ta anda edasi sisulist sõnumit ning vahest polegi otseselt publikule suunatud eesmärki, vaid oluline on isiklik katarsis: tunne, et ma teen selle ära ja saan sellest vaimustuse.

Kui inimesed tulevad minu juurde õppima või nõu saama, siis ma palun neil alati joonistada hea kõne. Just joonistada. Hästi sageli korduvateks motiivideks on päike või naeratavad näod. Inimestele on oluline luua endale või kuulajatele sõnakunsti kaudu energiat, rõõmu või naudingut.

Minu enda jaoks on hea kõne struktuurne, sel on sõnum ja see sõnum jõuab ka kohale. Kui keegi tuleb ja kirjeldab, millest ta on mõelnud rääkida, siis ma alati küsin, et mida ta saada tahab? Mis on maailmas, organisatsioonis või meeskonnas pärast tema kõnet teisiti? Ma arvan, et kui kõnelejal on eesmärk, mitte lihtsalt palju ilusaid järjestikku asetsevaid sõnu, teeb see rääkimise ka kõneleja enda jaoks lihtsamaks.

Kui palju on võimalik ühe kõnega ära teha? Mida üks kõne oma kuulajaga teeb?

Kõne toimet on uuritud ja üldistavalt öeldes saame eristatada kolme sfääri: esiteks mõjutab kõne meid sisuliselt, teiseks emotsionaalselt ja kolmandaks esineja maine kaudu. Esiteks siis argumendi pool, sisuline sõnum: mida sa ütled, mis su point on. Teine pool on kontakt:kas publiku ja esineja vahel on veel midagi või on ainult sõnum? Kas ma ainult saan aru või ma ka tunnen seda, mida öeldakse?

Kolmas aspekt puudutab seda, kes me kõnelejana publiku jaoks oleme. Kui räägib president, siis ma võtan tema juttu ühtemoodi. Kui täpselt sama juttu räägib minu jaoks võõras inimene, siis ma võtan seda teistmoodi.

Mida ühe kõnega saavutada saab... Ühelt poolt teed sa mõtte sõnaks, sõnast vormub kõne ja kõne enamasti kutsub tegudele või räägib tegudest. Kui kõne paigutub ajastuvaimu ehk õigesse kohta õigel ajal, siis ta võib väga palju tegudele liigutada. Kui üks väike Rootsi tüdruk ühel ajastu mõttes õigel hetkel pidas paar kõnet, siis see käis mitu tiiru ümber maailma ja sai määratult palju kajastust ning tõmbas inimesi kaasa. Kui ta oleks seda sama öelnud kümme aastat varem või mõnes teises kontekstis, siis see poleks kohalikust ajalehest kaugemale jõudnud.

Kõnede potentsiaal muuta ajalugu ei ole ära kadunud. See oli tõsi 2000 aastat tagasi, see oli tõsi 100 aastat tagasi ja on tõsi ka täna.

 

Eestis on suurte kõnede hetki üsna vähe. Vabariigi aastapäev, 20. august, ehk ka uusaastatervitus, mis on kohati kõne formaadis, aga tegelikult peetakse tähtsaid kõnesid Eestis üsna vähe. Kas Eesti kõnekultuur on mandumas? 

Eestis ei ole liiga palju kõnesid, mis suure meediakajastuse saavad, olen nõus. Samas, kui minna president.ee veebilehele ja vaadata sealt presidendi kõnede tekste, siis on näha, et president kõneleb väga paljudel üritustel; palju rohkem, kui ainult vabariigi aastapäeval. Piiratuma seltskonnaga kõnesid on mitte ainult presidendil, vaid peaaegu igal inimesel, kes esindusfunktsioonis on. Ükskõik, kas sa oled suure ettevõtte, riigiasutuse või vabaühenduse juht. Kõnelemist oma inimestele, oma organisatsioonile või mingile väiksemale seltskonnale tuleb ette päris palju. Ma ei julgeks öelda, et sellist kõnelemist on oluliselt vähemaks jäänud.

Tõsi, multimeedia ajastul on ainult kõnega olukordade lahendamine mõnevõrra taandunud. Mõnel puhul näidatakse videot, mõnel puhul palutakse, et kommunikatsiooniosakond mõtleks muu lahenduse välja, mõnel puhul kutsutakse Henrik Kalmet. Ühesõnaga – on tekkinud veel lahendusi, kuidas selliseid olukordi lahendada,  aga päris paljudel juhtudel lahendatakse ikkagi kõnekunstiga.

Mõtleme näiteks erakonna üldkogu peale: on väga ootuspärane, et erakonna esimees seal kõne peab. Ettevõtte sünnipäeval või jõulupeol on samuti üsna ootuspärane, et ettevõtte tegevjuht või nõukogu esimees peab tähtpäeva puhul kõne. Nii on kogu ühiskonnas. Võtame näiteks lõpetamised: kevadel käib üle Eesti justkui laine, kus peetakse tuhandeid kõnesid, lasteaia lõpetamistest ülikooli lõpetamisteni välja.  

On siiski üks olukord, kus kõnepidamine on taandunud: isiklikud perekondlikud sündmused. Kui aastakümneid tagasi oli hästi tavaline, et perekondlike sündmuste puhul peeti kõnesid, siis tänapäeval on see komme pigem kadunud. Kindlasti on perekondi, kus seda tehakse, aga üldiselt on selline kõnepidamine taandunud.

 

Kui sa vaatad enda ümber ringi, siis kuidas sulle tundub, kes on Eestis head kõnelejad? Keda sina kuulaksid? 

Kõnelejatega on sarnased lood kui kõnedega. Häid kõnelejaid on rohkem, kui me jooksvalt märkame või aimame. Mul on komme vahel Youtube'ist lõpukõnesid vaadata ning otsida, kas ma leian midagi säravat. Ühte neist olen tihti ka teistele näidanud. Tegemist on juba mitmeid-mitmeid aastaid tagasi peetud IT-kolledži lõpukõnega, kus lõpetaja hakkab kõne alguses räppima. See on väga lahe lähenemine ning eelkõige võlub mind, et vorm sobitub sõnumiga, sobitub asjaga, millest ta tahab rääkida. Jah, ta lahendab olukorra natuke ebakonventsionaalselt, sest Eesti kõnestiil on üldiselt selline, et räägid rahulikult, oled pigem mõtlik. Emotsionaalne nõel pigem seisab, kui pendeldab aktiivselt. Kui kõneleja leiab huvitavaid käike või kasutab väljapaistvat vormi, on see lahe.  

Veel üks koht, kust Eestis aeg-ajalt häid kõnesid leiab, on Riigikogu. Kõnelejad seejuures võivad, aga ei pruugi olla Riigikogu liikmed. Näiteks Mihkel Raual on mitu väga värvikat sõnavõttu. Tavaliselt on nii, et inimesed, kes oskavad sõnadega töötada muus vormis, oskavad seda teha ka kõne raames, lihtsalt esituse vorm on juures. Üks teine Riigikogus tehtud sõnavõtt, mis – küll juba tükk aega tagasi – Eestis laineid lõi, oli Mari-Liis Lille kõne kaasavast ühiskonnast 2013. aastal. Eesti kaitseväe ülemjuhataja Martin Heremi kõne üle-eelmisel aastapäeval oli suurepärane avalik kõne olukorrast, kust seda üldse ei oleks oodanud. Veel olen ma kasutanud näiteks Taavi Kotka kõnesid, mida ta on pidanud erinevatel konverentsidel Eesti IT-eduloost rääkides. Neis on nii palju energiat ja on näha, et ta usub seda, millest ta räägib. Ta kõneleb ilmekalt ja energiliselt, see nakatab. Seega tegelikult ei ole Eestis heade kõnelejate põuda. Me võiksime küll koolis rohkem õpetada oskusi, millega  oma mõtteid väljendada. Aineoskusi me õpetame ju väga hästi, aga et õpilased oma heast õpetusest ka rääkida oskaks ja julgeks – siin on kindlasti arenguruumi.

 

Mida tähendab sinu jaoks üldse kõne? Mis formaat see on? Kui palju seda võib lõhkuda? 

Sellist kõnet, mis midagi sisulist ütleks ja mille suurepärasuses kõik üheselt nõustuksid, on väga keeruline leida. Eriti täna – siin ja praegu. Kui sa kuulad kõnet, siis sa hindad sisu ja formaati koos nii, et kui sa kõneleja öelduga nõus ei ole, siis sa ilmselt ei ütle, et see oli väga hea kõne. Isegi kui kõnekunsti mõttes see oli väga hea ja seal olid kasutusel suurepärased retoorilised võtted.

Kui me väitlusseltsiga Eestis avalikes sõnavõttudes argumenteeritust hindame, näiteks valimisdebattides, siis me ütleme, et oli väga hea argumentatsioon ja kuuleme mõnikord vastuseks, et "kus ta siis oli, rääkis ju täiesti rumalat juttu". Sisu ja vormi eristamiseks, formaadi äratundmiseks peab kuulamist harjutama.

Kõneledes moodustub teatav kolmnurk – ühes otsas on kõneleja, teises publik ja nende vahel on telg, millel asetsevad sõnum ja kontakt. Kõige selle ümber on kontekst, sealhulgas ajastu vaim. Kõnelejana otsid sa seda, et publikule sinu sõnum korda läheks.  

Antiigist pärineva kõnekunsti formaadile on viimase paarikümne aastaga tekkinud üks uus tahk, mida me publikuna kõnest ja kõnelejast saada tahame. See uus tahk on autentsus. Me tahame, et kõne oleks „päris“. Kui võtame näiteks Elon Muski, siis ta läheb lavale, rikub peaaegu kõiki avaliku kõne reegleid, mida veel 20 aastat tagasi võisime raamatust lugeda: itsitab ise oma naljade üle, räägib inimestega otse, aga ta on päris, ta on tema ise ja publik hindab seda.

 

Kui inimesed sinu juurde tulevad ning sa asud nendega tööle, siis kas sul on ka oma meetod, kuidas sa tegutsema hakkad või sa lähened asjale teisiti? 

Ma küsin päris palju eesmärgi kohta. Mida tahetakse kõnega ära teha? Näen sagedasti, et kõneleja on istunud maha ja pannud kirja mõtteid, millest ta rääkida tahaks. Selleks, et ma kirjapandud ideedest midagi vormida saaksin, pean ma aru saama, mida ta tahab, et tema publik sellest saaks. Kas ta tahab, et nad saaksid tugeva emotsiooni või jääks neile pikaks ajaks meelde mingi sisuline sõnum? Kas see on kombinatsioon sõnumist ja tundest? Kas ta tahab lihtsalt iseenda mainet tõsta? Küsimus on eesmärgis.

Vormi, mille saaksime valada pronksi, Toompeale vaatamiseks välja panna ja öelda, et kui sa sellesse vormi sobid, oledki suurepärane kõnelejaja kui ei sobi, siis sa ei kõlba kuhugi – sellist vormi ei ole. Kunagi ehk oli, aga enam ei ole. Ma tahan aidata inimesel jõuda nii kaugele, et kui ta kõneleb publikule, on ta tema ise, aga võimendatud versioon iseendast. On olemas selline asi nagu speaker mode, millesse kiputakse minema –kivinenud ettekujutus, milline üks kõne peab olema ja püüd seda saavutada. Tavaliselt on speaker mode täiesti erinev sellest, kuidas kõneleja igapäevaselt räägib. Ma tahan inimese sealt välja aidata, et tema kõne oleks tema enda nägu, oleks päris.

 

Kui palju on Eestis veel alles neid inimesi, kes suudavad vabalt, struktureeritult kõneleda, varrukast metafoori luua ja samas ilma igasuguse ettevalmistusete kõnepulti astuda? 

Arvuliselt ei oska ma öelda. Üks kõige suuremaid müüte, mida ma avalikust kõnelemisest rääkides kohtan, on see, et kõneoskus on mingi kaasasündinud värk. Sa kas sünnid sellega või mitte. See on umbes sama kui öelda, et sa kas sünnid autojuhtimisoskusega või ei sünni, teha pole midagi.

Kõnelemine on õpitav oskus ja seda isegi sinnamaani, et oma häält on võimalik treenida. Kõneleda ilma ettevalmistuseta – seda suudavad teha need, kes on palju harjutanud. Sa võid nendele inimestele anda mistahes teema, ta mõtleb minuti või kaks ja teeb suurepärase kõne nii struktuuri kui kõige muu mõttes.

-----------------------------------------------------------------------
Vaata ka Margo mõtteid seoses kõnedega videosarjast "7 minutit Margo Looriga":
"Hea kõne saladus"

"Kui pikk on hea kõne?"

"Kuidas olla kaasahaarav esineja?"

Esinemisoskuste teemalisi koolitusi leiad meie koolituskalendrist.

Lisa kommentaar

Email again: